Eneseareng

Tiiu Rebaste: kui enam sussi ei sahista, sured ära

03.02.2011, 12:13

“Kallid inimesed, ma palun väga – jälgige hoolega oma enesetunnet ja ärge alahinnake ühtki ebatavalist märki!” ütleb Tiiu Rebaste (42) kogu südame põhjast. Mullu jaanuaris kandideeris naine veel edukalt uuele töökohale, veebruaris alanud

Katastroofilisel küünlapäeval aasta tagasi kukkus kogu Tiiu senine maailm kokku. Seni enesestmõistetavana tundunud maakleri ja äsja konkursiga saadud riigiametniku elu sai ägeda neerupuudulikkuse diagnoosi tõttu indiaaniliku nime Ootab Doonori Neeru.
“Perearsti juurde läksin tohutu väsimuse tõttu – kui neerud lakkavad töötamast, jäävad mürgid verre, kurnavad ja lagundavad kogu organismi. Seejärel tekkis paistetus – see kogunes silmnähtavalt ja tohutu ulatuslikult, nii et tursusin üles nagu Michelini mehike,” meenutab naine aasta tagasi alanud kannatuste rada. “Nüüd, kus veedan igast nädalast kaks päeva Maarjamõisa haiglas hemodialüüsis koos paljude igas eas inimestega, tean – senise maailma lõpp võib tulla hetkega. Meile kõnnib tänaval vastu kujuteldamatult palju inimesi, kelle kehas võib olla peidus uskumatult raske haigus. Oma kogemusest olen õppinud: kuni suudad end voodist välja vedada ja mööda tuba kas või tasakesi sussi sahistada, on elulootust – kui voodisse hääbud ja tuppa passima jääd, saab haigus su endale.” Metsa minek päästis elu Naiste pühana tuntud 2. veebruaril aasta tagasi sai Tiiu diagnoosiks ägeda neerupuudulikkuse ning on jõudnud kogeda, et ehkki on uued ajad ja suhtumised, ei räägi arstid ikka veel patsientidele piisavalt täpselt ja arusaadavalt, mis toimub.
“Nüüdseks olen ise internetist otsinud, miks põhjustab neerupuudulikkus pissipeetust, millest tulenevad tursed ja üldmürgistus. Arstid ei selgita. Ei selgita ka võimalikke lahendusi,” teab Tiiu. “Minu elulootus oleneb doonorineerust – keegi peab liiklusõnnetuse või muu katastroofi tõttu sattuma kliinilisse surma. Ainult ajusurmas, veel elusa kehaga inimese elundid kõlbavad doonorluseks.”
Seni käib naine kaks korda nädalas hemodialüüsis. Hemodialüüs tähendab, et veri voolab käevarde tehtud fistlist masinasse, mis selle ära puhastab. Seejärel suubub puhastatud veri taas inimkehasse. Fistli tegemine Tiiu paremasse kätte lõppes veresoonte ja kõõluste traumaga, mistõttu töökäsi kaotas liikuvuse.
“Mul olid selle äparduse tõttu varasügisel meeletud valud. Kogesin, et kui tuppa istuma jään, kukun nii hingeliselt kui ka ihuliselt lõplikult kokku. Võtsin seenekorvi ja läksin Luua asula taha metsa. Omaksed ahastasid – kuhu sa lähed! Mina selgitasin, et vasak käsi kannab korvi ja parem seent ja metsas jalutades ma ellu jäängi. Muidu mitte,” naerab Tiiu elutargalt. “Teine lahendus – peritonaal – on neerude puhastamiseks ka. Neerusid võib järele aidata ka kõhuõõnde paigaldatud torukeste kaudu. Siis pole sellist tundide kaupa lebamist voolikute külge aheldatuna ühes asendis. Lamatised ja rusutis tuleb peale.”
Paraku lõppes naise peritonaal-puhastus kõigepealt sellega, diafragma hakkas lekkima ning Tiiu kopsudest võeti välja viis liitrit vett. “Misjärel tekkis kõhuõõne verejooks ja mind lõigati lõhki. Enamik inimesi pole kogu elu jooksul nii palju nuga saanud kui mina ühe aastaga,” kirjeldab naine temaga toimunud õudusi. “Tänu sellele, et meie korter asub Luual, on mul mets õnneks lähedal – nii pea kui suss jälle sahiseb, olen iga lõikuse ja katastroofi järel kohe metsas.”    Mees metsast Metsast tuli Tiiule kolme aasta eest ka mees. Nooruses oli naine abielus kire ajel ja kogenematuse tulemusel endale sobimatu, õigemini pereeluks sobimatu mehega. Sai mõneaastase vahega poja ja tütre. Üsna kohe pärast teise lapse sündi oma teed läinud mees on nüüd kaugsõiduautojuhist erak.
Tiiust 17 aastat noorem metsamees Rauno tuli naise ellu tänu diabeedile. Diabeet omakorda tuli Tiiu ellu koos teise lapse sünniga – kolmandat kuud rasedana haigestus ta suhkruhaigusse, mis õnneks pole lastele pärandunud, küll aga sandistas tõbi naise enese. “Diabeedi tõttu lõhkesid mul silmapõhja veresooned ja ma jäin pimedaks,” kirjeldab kohutava kolgata läbinud naine. “Rauno tuli mulle vajadusel autojuhiks ja kõnnitajaks. Käisime temaga näiteks maratoni vaatamas – talutas mind, kirjeldas mulle, mis toimub… Me hakkasime sammhaaval teineteisele lähenema, kuni noormees tegigi mulle abieluettepaneku. Ka mind ennast ehmatas alguses meie 17aastane vanusevahe. Ent mu lähimad eesotsas emaga ütlesid: see mees on jumala kingitus, hoia temast kinni.”
Eesti riik, muide, sedalaadi kingitusi ei mõista ega hinda – kui Tiiu ja Rauno tahtsid endale lapse lapsendada, öeldi, et paari vanusevahe on amoraalses suunas perversselt suur. Ent siiski valitseb ilmas õiglus: samal päeval, kui olid Tiiu ja Rauno pulmad, ütles naise nooruke tütar Triinu, et ootab last. Lapselapse toodud lahendus “Mu lastel – eriti tütrel – oli päris karm puberteet. Vabadussõda käis laial rindel. Oli vaja ööseks kodust ära jääda, et oma iseseisvust tõestada. Õnneks mingeid otseseid pahandusi ja sigadusi ei tehtud,” meenutab naine emaliku mõistvusega naeratades. “Lähenev lapselaps muutis kõike – meie suhted tervenesid hetkega. Sinnamaale, et tütar kutsus mind sünnitusele kaasa – mees oli ja on nagunii, aga Triinu tahtis emmet,” on Tiiu tänulik ja näitab uhkusega küünetehnikuks õppinud tütre tehtud imelisi küüsi. “Tütre valude leevendamine ja väikese Sandra sündimise ülendav ime on kogu mu senise elu kauneim ja õilsaim elamus. See on sõnul seletamatu ja ühegi vahendiga kirjeldamatu, mida inimene tunneb, kui siia ilma sünnib tema lapselaps.”
Aasta ja kolm kuud vana tüdrukutirts on nädalavahetuseti Tiiu ja Rauno juures, et nooruke ema saaks hoogsast ja sihikindlast indigo-plikast puhkust. Ühtlasi leevendab lapsukese lähedus seda, et armastuse nimel Tiiu vastu on Rauno loobunud lihaste laste sigitamise lootusest.
Tööl käib metsamehest looduseinimene Rauno praegu üle-eestilise laine harjal Soomes ehitajana. Varem maaklerina tegutsenud Tiiu võitis just eelmise aasta jaanuaris pensioniameti ametniku töökoha, ent tööle asumise asemel sai pidevalt haiguslehel olles töö subjekti asemel hoopis objektiks. Kusjuures, nagu ta teistele hoiatuseks rõhutab – see juhtub üleöö. Mehe ja poja neer ei sobi Rauno annaks armastatule neeru otsekohe, ent ta on teisest puust ja tema neer ei sobi. Oma neeru käis arstidele tungivalt pakkumas ka Tiiu poeg. Kuna noormees on alles 24aastane, ei võetud, sest võimaliku trauma või haiguse korral on õilis poiss ise ohus.
Tiiu ema on südamehaige ja rohkem doonoriks sobilikke ligimesi tal pole. Seega ootabki naine ühtaegu nii lootusrikkalt kui ka vabandades, et ajusurma satuks keegi, kelle neer talle sobiks.
“Kuna iga päev on mulle kingitus, tahaksin kõik võimalikud hetked Raunoga koos olla. Loodan mehega kevadel Soome kaasa sõita. Nüüd on küsimus, kas neeruga või neeruta,” arutleb Tiiu. “Hemodialüüsi ei tehta mulle mujal kui siin, Tartus. Ehkki elundidoonorite pank on üle-euroopaline, on mul ka neeru saamise lootus ikkagi siin, isamaal.”
Dialüüsiaparaadi all lamav Tiiu pihib, et on universumist tellinud võimaluse ära näha, kui väike Sandra kooli läheb. Elu valgus kahvatu, ent lootusrikka naise silmis ennustab oma jõulise helendusega, et uskumatut kannatusterada läbiv naine näeb ära ka Sandra kooli lõpetamise. Kindlasti.
 

Tasumiseks helistage

Kõne tuleb teha 60 sekundi jooksul.
Hind: 3,00 €, Teenustasu 0,32 €
Kokku: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Tasumiseks kinnita ost

Kinnitan ostu: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Ost ebaõnnestus
Proovi uuesti

Päevapilet ostetud