Elu

„Kui käisin algul töökodades tööd otsimas, vaatasid kõik, et mida see plika siit tahab."

Henry Linnard 29.08.2017, 17:57

„Vahel on isegi natuke piinlik,“ räägib Victoria Kurtyukova (28), kes mootorrataste töökojas justkui musta lambana mehiste õlinäppude vahel masinaid maalidega kaunistab. „Kui praegu olen inimlikumalt riides, siis tavaliselt on mu tööriided lõhkised ja värviga määrdunud,“ tunnistab ta häbelikult. Victoria küüsi, mida ta ebamugavustundega peopessa peidab, katab aga ilus valge maniküür. „Eks järgmise autoga alustamisel olen sellest ilma. Pean käsi peitma, sest kui nendele palju keemiat satub, ei näe need head välja.“

Kuigi Victoria tunnistab, et mootorrataste ja autodega töötamise juures on oma võlud ja valud, armastab ta oma tööd piisavalt, et ohverdustest mööda vaadata. Lõpetanud Kopli kunstigümnaasiumi ja pärast seda Tallinna kunstikooli, ei leidnud ta ühtegi suunda, mille vastu ta tõelist kirge oleks tundnud. „Väga raske on teha midagi, mis sind ei huvita,“ tõdeb kunstnik. Ühel päeval tutvustas sõber Victoriale aerograafiat, mis ta pilku kohe köitis ning üsna pea oli neiu Peterburis ühe tuntud aerograafi esimeseks õpilaseks.

Peterburis kamaluga tarkust ja kogemust juurde saanud, tuli ta Eestisse enesekindlalt ja pealehakkamist täis. „Kui läksin alguses töökodadesse tööd otsima, vaatasid kõik, et mida see plika siit küll tahab. Teda ei tohi auto ligi lastagi!“ muigab ta. Victoria püssi põõsasse ei visanud ja hakkas huvilisi omal käel otsima ning nii õnnestus tal eraettevõtjana alustada.

Võrreldav snaipriga

Aerograafiat võrdleb Victoria täpsuslaskmisega. „Kontrollima ei pea mitte ainult käsi, vaid ka hingamist!“ õpetab ta. Hingamist seepärast, et värvipüstoliga õhkõrnu jooni tõmmates võib väiksemgi hingetõmme kätt liigutada. Victoria tunnistab, et vahel hakkab pikast hinge kinni hoidmisest pea ringi käima. „Käisin aga see aasta esimest korda lasketiirus ja kuigi ma olen lühinägelik ja mu käed värisevad, sain ma abikaasast rohkem punkte!“ hoopleb ta. Käed ei värise Victorial ainult lasketiirus, vaid alalõpmata. Käelaba enda ette sirutades on see justkui haavaleht.

Veel toob ta paralleeli aerograafia ja tätoveerimise vahel, kus kliendi visiooni järgi joonistatakse visand ja täiustatakse seda koostöös. Lõuendiks on naha asemel mootorratas, auto, kiiver või muu selline. Oma nurgakese mototöökojas maalikeste tegemiseks võttiski Victoria üle kunstnik Kaili Aavikult, kes aerograafialt tätoveerimisele üle läks. „Inimesed pöörduvad endiselt oma soovidega tema poole, aga ta saadab nad minu juurde,“ rõõmustab Victoria. Aerograafia ja grafiti vahel olevat aga suur erinevus. „Haarasin üks kord purgi kätte, aga panin selle kohe käest. See on ikka täitsa teistsugune,“ sõnab ta. „Nende vahe on ka see, et ühe eest makstakse, aga teise eest tehakse trahvi,“ naljatab ta.

Klientideks on Victoria sõnul inimesi seinast seina. „Roosa mootorratta tellis üks naiskaitseväelane. Ta oli minu esimene naisklient,“ räägib Victoria. Alguses ei saadud visandiga pihta, aga kui klient oma mootorratast valmiskujul esimest korda nägi, oli talle pisar silma tulnud.

Roosa mootorratta tellis Victorialt naiskaitseväelane. (Alar Truu)

Roosa mootorratta istmel istuva, multikategelastega kaunistatud kiivri tõi aga mees, kes soovis lugematute kleepekatega kaetud kiivrit säilitada. See polevat võimalik olnud, sest kiivri lakkimine oleks kleepsud kas ära sulatanud või oleksid need maha koorunud. „Pakkusin talle, et võtame kleepsud maha ja ma värvin samasugused asemele. Oh, kuidas ta rõõmustas, et just mind ta ongi otsinud!“ muheleb Victoria.

Roosa mootorratta istmel istuva, multikategelastega kaunistatud kiivri tõi aga mees, kes soovis lugematute kleepekatega kaetud kiivrit säilitada. (Alar Truu)

Mootorrattad kui tõuhobused

Kaunitest maalingutest hoolimata pole kunstnik mootorratta selga kordagi isegi istunud! „Mulle meeldib neid eemalt vaadata, kuulata nende häält. Sõita ma ei julge, aga tahaks! Minu jaoks on need nagu tõuhobused,“ kirjeldab ta innukalt. „Mootorratta kiirus või võimsus ei huvita mind üldse!“ Selline info minevat tal ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ei tea ta ka tootjaid ega seerianumbreid. „„Näita pilti!“ nõuan ma tavaliselt klientidelt, muidu ei jaga ma neist midagi,“ naerab ta.

Aerograafia üllatusboonus on see, et värvitud masinaid ei varastata. „Peab ikka kuu pealt kukkunud olema, et üks omanäolise pildiga mootorratas või auto varastada, oled ju tähelepanu keskpunktis,“ selgitab Victoria. Ülevärvimisest ei piisa – kui masin värviga katta, jääb maaling värvi alla alles ja selle järgi saab omaniku tõestada. „Selleks peaks värvi täiesti maha võtma ja uue peale panema.“

LEVINUIM MOTIIV: Just loomad, eesotsas huntidega, on inimeste suured lemmikud. (Alar Truu)

Kui Peterburist tulnuna saadeti Victoria mitme ukse pealt tagasi, siis praeguses töökojas, kus tal  kolmandat aastat oma nurgake on, tunneb ta ennast kui kodus. „Poisid on siin nagu vanemad vennad, lävepakul öeldi kohe tere tulemast koju,“ kiidab ta. Victoria oli õnnelik, et leidis mingigi koha, kus teda tõsiselt võetakse. „Nüüd tunnen ennast nagu pereliige!“ Algul tekkisid lahkhelid abikaasaga, kes oli baikerite töökollektiivi peale armukade. „Aegamööda sai ta nendega tuttavaks ja nägi, et keegi ei aja mulle siin ligi – olen neile kui noorem õde.“

Kui aerograafia veel mugavaks äraelamiseks piisavalt raha sisse ei toonud, käis ta tööl baaridaamina. Victoria läks lisaraha teenimiseks vahepeal tagasigi. „Mõtlesin kohe, et tahan tagasi poiste sekka!“ kirjeldab ta õudusega. „Naiste töökollektiiv on ussipesa – intriigid nagu seebikates, see on tegelikult ka nii!“

Tasumiseks helistage

Kõne tuleb teha 60 sekundi jooksul.
Hind: 3,00 €, Teenustasu 0,32 €
Kokku: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Tasumiseks kinnita ost

Kinnitan ostu: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Ost ebaõnnestus
Proovi uuesti

Päevapilet ostetud