Õhtulehe filmiblogi | Blogid

ARVUSTUS | Saage aru, ilma „Visa hingeta“ ei ole mingeid jõule!

Sten Kohlmann 07.12.2017, 14:57

Jõulud on aegade algusest olnud rahu ja armastuse aeg. Seetõttu on mõnusalt irooniline, et 1988. aasta juulikuus ilmunud Bruce Willise märulifilm „Visa hing“ aastakümnete jooksul jõulufilmi staatuse on omistanud.

Vaid äsja kuulutati see näiteks filmiajakirja The Empire lugejate poolt kõigi aegade parimaks jõulufilmiks, seljatades kaua aega troonist kahe käega kramplikult kinni hoidnud 1940. aastate fantaasiadraama „It's a Wonderful Life“.

„Visa Hing“ - iga-aastaselt Eesti perede teleekraanidele tungiv verine möllukas - räägib loo New Yorgi detektiivist John McClane’ist, kes otsustab jõulude ajal enda Los Angeleses elavale perele külla minna. Tema ametlik abikaasa Holly on otsustanud abielu asemel karjäärile keskenduda, ent kõik lootus ei ole veel kadunud - on ju naine mehe enda firma jõulupeole kutsunud JA laseb lapsehoidjal diivani magamiseks valmis panna (silmapilgutus).

Suhtedraama jääb aga kiirelt tahaplaanile, kui uksest astuvad sisse Alan Rickmani poolt kehastatud Hans Gruber ning tema Saksa terroristidest sõbrad, kes võtavad terve peo pantvangi, pannes sellega igasugusele kinkide vahetamisele ja glögirüüpamisele keelu peale. Tuleb taaskord (noh, nagu igal aastal) nentida, et kui unustada korraks, et me vaatame sellist lihtsat märulit, kus väga mõtlema ei pea (võib, aga pole kohustuslik), siis võime päris hästi täheldada, kuivõrd hea näitleja Rickman ikka oli - Hans Gruber on selline korralik limukas, kes samuti päris hästi näidelda oskab (metatasandid, woah!).

Keskmise Eesti mehena olen ma Bruce Willise rollidega vast rohkem kursis kui Rickmani omadega (sorri, Alan) ning ka tema puhul võib öelda, et tegemist on ühe mõnusaima rolliga, mida mees enda kanda on võtnud. Põhjused on aga sel puhul pisut erinevad. Eks ikka tekib suurem sümpaatia nende ekraanil vastu vaatavate tüüpide suunas, kes vahel ka nalja viskavad ja one-liner'eid pilluvad, selle asemel, et pidevalt morni näoga kaamera poole pilke heita ja sind midagi tundma panna! Võeh!

Märul on filmis mõnus, eriti arvestades asjaolu, et valdav osa filmi tegevusest on ühe maja nelja seina vahele topitud. Hea küll, korruseid on Nakatomi pilvelõhkujas piisavas koguses, et mitmekülgsust pakkuda ja Ryan Reynoldsi filmi „Buried“ poolt pakutavast klaustrofoobiast me rääkida ei saa, ent sellegi poolest on tegevus fokusseeritud ning ei ole niivõrd toretsev kui seda on ehk paljud teised märulifilmid. Ka seeria järgnevad osad lähevad tolles aspektis tihtilugu üle võlli.

Jõuluaspekt on samuti hea - lõpus sajab lund ja Vaughn Monroe lugu „Let It Snow“ kõlab taustal. Vahepeal näidatakse mõnda kuuskegi.

„Aga kui jõulud niivõrd tahaplaanile lükatakse, siis miks on just „Visa hing“ parim jõulufilm?“, küsid sa nüüd selle peale. Vot just sellepärast ongi, vastan ma. Mõtleme nüüd pisut. Eestis on põhimõtteliselt ainult kaks suurt ja olulist perioodi - grillihooaeg ja jõulud. Esimene algab siis, kui jaanuaris kuusk toast välja visatakse ning kulmineerub jaanilaupäeval suure söögiorgiaga. Järgmisel hommikul lükatakse põllale jäänud vorstipakendid ja ribikarbid kokku ning hakatakse jõulude peale mõtlema.

Eriti hulluks läheb see aga novembris-detsembris, kui kaubanduskeskused on täis kulda ja karda ning igasuguseid puna-rohelis-valgeid kombinatsioone, kõrvatrummidelt peegeldub vastu kõikjal kõlav jõulumuusika ning vanakooliinimestest kontorikaaslased käivad siiralt päkapikumütsidega tööl. Koju minnes vahivad aga telekast vastu erinevad jõuluteemalised saated, mille vahel käivad reklaamid, mis küsivad kas jõuluannetusi, kutsuvad Eesti kuulsuste jõulutuuridele või käsivad jõululauale just selle konkreetse firma verivorsti ja seasiseküljefileetükki osta.

Kogu see möll muutub ühel hetkel niivõrd väljakannatamatuks, et kui ekraanilt vaatab vastu jõulufilm, kus punakuuelisest vanamehest haisugi pole ja kogu püha umbes 90 minutiks kuskile riiulile tallele pannakse… noh, see on lihtsalt jumalik! „Miks sa selle asemel lihtsalt mõnda muud suvalist action-filmi ei vaata selle asemel?“ küsid sa ehk kahtlevalt.

Sest need pole jõulufilmid, kurat!

Tasumiseks helistage

Kõne tuleb teha 60 sekundi jooksul.
Hind: 3,00 €, Teenustasu 0,32 €
Kokku: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Tasumiseks kinnita ost

Kinnitan ostu: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Ost ebaõnnestus
Proovi uuesti

Päevapilet ostetud