Kommentaar

Valve Raudnask | Eestiaegsed ja e-Eesti

Valve Raudnask, ajakirjanik 13.02.2018, 18:16

Kui laulva revolutsiooni ajal hakati uut Eestit ette kujutama, oli see täis sirelihekkide ja õunapuuaedadega taluõuesid, mida Mikitagi oma värskes raamatus „Kukeseene kuulamise kunst“ tähtsustab. Ja Tallinnas loodeti umbes niisugust pilti näha, et varahommikul sõidab tubli taluperemees lüpsivärske piimaga Kultase kohviku ette, kust tuleb ligitõmbavat saialõhna.

Palju on korratud ütlust, et armeed valmistuvad võitma eelmist sõda ja eks toetu ju argielu ilusad tulevikupildidki mineviku pühapäevadele. Aga nagu noorus, nii ei tule ka minevik kunagi tagasi.

Kes on eestiaegne?

Eesti ajal sündinud inimesed, niipalju, kui neid veel järel on, hakkavad 80 ja rohkemgi saama. Tegelikult ei peagi ma ennast ega teisi vahetult enne 1940.  aastat sündinuid õigeteks eestiaegseteks. Õige eestiaegne inimene on minu silmis see, kes oli sündinud 1920. aasta paiku ning kes sai hariduse iseseisvuse ajal.

Eesti vabariigi suurim saavutus oligi kodanik, kes oli meelekindel, iseteadlik ja sisemise vastutustundega. Aga sõda sõitis sellest põlvkonnast julmalt üle. Keda ei niitnud rindel kuul, see langes metsas. „Õigel poolel“ sõdinuid laastas viin. Päris püsti jäid vähesed. Näiteks Juhan Peegel.

Kuidas läheb siis meil, pisut enne ja pärast saatuslikku 1940. aastat sündinutel? 1994. aastal kirjutas üks kirjahärra: „On selge, et riik saab mingi stabiilsuse omandada alles siis, kui vanemad, rikutud inimesed ära surevad.“ Ja noor ajakirjanik pahandas, et pensionärid tulevad Toompeale pensionitõusu nõudma, endal karvamütsid peas.

Olen need äärmuslikud arvamused omal ajal üles märkinud ja kasutan neid siin ainult sellepärast, et rõõmuga tõdeda – praegu ei saaks keegi enam endale selliseid magedusi lubada.

Aga pidin kirjutama hoopis vanema seltskonna argipäevast uues Eestis. Nii ühe kui ka teisega juhtus nõndai, et ta läks sireliheki taha taluõue toimetama. Aga me kõik pidime hakkama toime tulema väga suures ja uues õues – e-Eestis.

Ostsin arvuti 2000. aastal. Häda sunnil. Tahtsid kuskile midagi kirjutada ja viisid masinakirjas loo toimetusele, kus sind vaadati nagu hobutrammi. Niisama oli  vanemate teadlaste, arstide ja kõigi teistega, kes tahtsid oma erialal tööd edasi teha.

Hädavajalik arvutioskus tuli raskelt kätte, sest õpikuid polnud. Tegelikult olid küll,  aga sellised, mis kirjeldasid eeskätt arvutit, aga mitte selle lihtsaid töövõtteid. Neid lugedes oli tunne, et kuigi sa tahad teiselt inimeselt ainult telefoninumbrit ja aadressi teada saada, kirjeldab ta pikalt-laialt, kuidas tema süda lööb ja maks töötab.

Julgust ei sisendanud ka teated vanade arvutiõppimisest. Kui Nõmmel korraldati 2002. aasta paiku pensionäridele arvutikursus, oli vanainimene ja arvuti ühes ruumis nii suur ilmaime, et seda tulid vaatama vabariigi president, Tallinna volikogu esimees ja linnapeagi.

Arvutist sai kratt

Aeg läks ja arvuti sai armsaks. Ta on ju nagu kratt, kes kogu maailma sulle koju kannab. Sealjuures pole vaja anda kolme tilka verd näpust, vaid ainult näpuga vajutada. Ja see teema – eakas inimene ja arvuti – lähebki  moest, sest nüüd saab vanemaks juba  põlvkond, kes on kogu aeg arvutiga töötanud ega teagi, mis on selle hirm.

Ka digiretsept tekitas algul ärevust. Nagu iga uus asi vanema inimese puhul. Kardeti: no nii, arsti juurde ei pääse kergesti ja nüüd ei saa rohtu ka kätte. Praegu peab vanem põlvkond digiretsepti väga suureks sõbraks. Tõstad telefonitoru, ütled arstile, et rohi on otsas ja lähed apteeki selle järele.

Poleks ime, kui teismelised mõtleksid, et enne mobiiltelefone polnudki Maal elu. Ka mobiilidesse suhtusid vanad esialgu tõrksalt. Arvati, et aitab lauatelefonist, miks maksta veel mobiili eest jne. Nüüd on paljud just lauatelefonist loobunud  või kasutavad seda eeskätt selleks, et mobiil korteris üles leida.

Ometi peaksid riigiasutused ja Eesti Rahvusringhääling meeles pidama, et kõigil pole arvutit. Tean vähemalt viit vanadaami, kelle päev on rikutud, kui riigiasutuse suhtekorraldaja või Vikerraadio ütleb, et „täpsemalt vaadake www.seejasee.ee“. Tuleks diplomaatilisem olla. Üks vanaproua ütles sellise suhtlemise kohta, et teda arvati jälle riigist välja“.

Üldse on mul vahel tunne, et avalike suhete osakonnad arvestavad infojagamisel eeskätt ülemuste ja üksteisega, vähem avalikkusega. Siinjuures ei pea ma  silmas uue maksusüsteemi selgitamist, sest sellest saaks niikuinii ainult Einstein aru. Kui temagi. 

Lõpetuseks. Ja ikkagi ei peaks Eesti riik kinnitama oma mainet mingi toote ega ka e-Eesti külge. Meie tähtsaim toode peaks olema järjepidevust silmas pidades tark, töökas ja meelekindel kodanik. 

Tasumiseks helistage

Kõne tuleb teha 60 sekundi jooksul.
Hind: 3,00 €, Teenustasu 0,32 €
Kokku: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Tasumiseks kinnita ost

Kinnitan ostu: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Ost ebaõnnestus
Proovi uuesti

Päevapilet ostetud