Kommentaar

Manona Paris | Miks laps ikka ei räägi minuga?

Manona Paris, Toidutare.ee peatoimetaja 10.08.2018, 16:15

Miks see laps ikka ei räägi minuga?Sest äkki sa ei oska tema keelt? On viimane aeg õppida, sest see, kuidas vanemad on lapsi kohelnud lapsepõlves, saab hilisemas elus neile endile osaks. Ning sellise vindiga, et isegi oska aimata.

Vahel tundub mulle, nagu ei suuda kaasaegsed vanemad mitte midagi õieti teha. Vähemalt nii kipub mingi häälekam ja küpsem osa külast arvama. Me ei rääkivat oma lastega enam. Ja lapsed olla kurjad, kurvad ja võõrdunud. Miks tänapäeva lapsed enam raamatuid ei loe? Vaat, kus ikka meie omal ajal... Kõik riiulid lugesime läbi! Nüüd aga – ainult ekraanid kõikjal.

Tere! Mina olen ka see ema, kes vahel lapsega rääkimise asemel annab talle nutiseadme pihku.  Näiteks siis, kui näljase lapsega bistroos toitu oodates tähendab taas lasteprae tellimine kolmekordset valmimisaega (huvitav, kas mindigi neid makarone poest tooma?).

Või käivitada Minecraft, kui selgub, et just nüüd on veebi vaja üks artikkel üles lükata. Või kui liinil on miski eriti tähtis asjapulk ise (no nagu näiteks peaminister), kelle häälest arusaamiseks tuleks järeltulijate kisa vaigistada. Või – eriti aus tunnistus – päev on olnud nii intensiivne, et enne õhtusööki ja õhtust jalutuskäiku tahaks lihtsalt pool tundi tukastada. 

Noorus on alati hukas

Selle ajel aga ujub ajusügavusest välja ähmane vaatepilt. Mina, õunakauss ühes käes, viis raamatut teises, veranda tagumises nurgas oma peidukas mõnusasti aega veetmas. Et ma jumala eest vanematele sugulastele  pihku ei jääks. Sest – no jälle see plika on peadpidi raamatus. Mis tast niimoodi saab?  Oleks siis, et läheks välja, nii kena päikesepaisteline päev. Vaat, kus ikka vanasti lapsed – kõik olid õues,  hüppasid ja jooksid!

No eks ma jooksin ka õues, ent raamatud pakkusid kõige põnevamat alternatiivmaailma, milles end julgustada, kosutada ja lohutada. Eriti, kuna neid oli meil majapidamises nii palju. Ning kui naabrilapsed olid taas kaugel. Üksi on nadi keksu mängida.

Pioneerilaagritesse ma ka ei pääsenud, kuna need eeldasid kas mõna konkreetse asutuse kollektiivi kuuluvust või tutvusi, mida minu emal polnud. Niisiis, minu suved möödusid vaikselt kulgedes raamatute taktis. Aeg-ajalt sai ujumas käidud ja rattaga poes. Kuid peamiselt raamatud. Isegi, kui see tähendas mõnikord kolhoosi mahajäetud stalinistliku raamatukogu teoste uurimist.

Hilisemas eas olen mõistnud, et see on ajast aega korduv nähtus – iga noorus on hukkaläinud, lapsed on alati kasvatamata ning vanasti oli rohi rohelisem. Ega ka minu vanaemad polnud oma laste eluvalikutega sugugi alati nõus. Ent ma küll ei mäleta, nagu oleks nende või mu sõprade vanemate etteheidete hulka kuulunud see, et nad räägivad lastega liiga vähe. Ei olnud nii, nagu kaasajal  - sa ei tegele oma lapsega piisavalt, järelikult oled sa halb vanem.

Vanasti kasvasid head lapsed justkui eikellegi armust. Või see lihtsalt näis nii. Normaalsetes peredes ju mis tahes laadi probleeme välja ei näidatud. Peaasi, et pealtnäha oli kõik korrektne.  Kui isegi me tahtsime oma vanematega rääkida, siis nad ei rääkinud vastu. Neid lihtsalt sageli polnud kodus – selleks, et 80ndate lõpus ja 90ndatel ellu jääda, pidid väga paljud end sõna otseses mõttes räbalateks töötama. See aga polnud isegi mitte tragöödia, vaid pigem uhkuse asi. Näitaski hoolivust.

Ma sain sellest aru eelmisel talvel, mil hullumeelsuseni läinud töötempo sundis pausi võtma. Korraga sain aru, et ka mina olin endas kandud seda meeletut oravaratast, kus hoolivus oli enda selle nimel segitöötamine. Samal ajal olid aga mu lapsed harjunud juba haiget saades minust mööda issi sülle jooksma. Emme – sel on nagunii alati arvuti põlvedel ja midagi tähtsamat teha.

Lapsed on  vanemate peeglid, mis sageli näitavad kõverat pilti. Ma olen oma pudinaid – kaheksast Tristanit ja kahest Robinit nimetanud muigamisi ka emme ja issi prügikastiks. Kõik need omadused, mida ma tahaks peita – jonn, jäärapäisus ja asjade viimasel hetkel tegemine – on neil väga kenasti esil.

Arabella nipp

Ja koos sellega meenub  mulle ka see liiglugemise paradoks – nimelt kuni seitsmenda eluaastani ma keeldusin lugemast. Leidsin, et see on mõttetu oskus ja ma ei taha seda. Nagunii keegi loeb ette. Parem vaatan telekat. Ema veetis tundide kaupa mind aabitsaga taga ajades, tähti õpetades ja veerides. Asjata. Ei mingit kasu. Kuniks ta pani mu käeulatusesse põnevate illustratsioonidega raamatu „Arabella, mereröövli tütar“ ning keeldus seda ette lugemast. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui ise lugema hakata.

Hiljuti sattus raadiost tulema üks vaba minu sünniaastal 1975 Grammy võitnud vana laul: „Cats in the cradle“, mis räägib sellest, kuidas isa, kel pole kunagi olnud aega oma poega ära kuulata, saab viimase suureks sirgudes vastuseid: jah paps, ma hea meelega suhtleks rohkem, aga ikka nii kiire on. Ja siis paps tõdeb, iroonilise uhkusega – mu laps – ta kasvaski selliseks nagu mina!

Loodetavasti anname oma lastele parema näo. Ma ei kisu juba ammu oma lastel ekraane käest ega hurjuta, et jälle te olete ainult tahvlis.

Selle asemel kasutan oma ema Arabella-nõksu.

Lähme ujuma? Kohvikusse? Äkki jäätist sööma? Vaata, elu on nii põnev ka tahvlist väljaspool – tule, kullapai, vaatame, räägime?

Hea lugeja! Tule ja ütle sel teemal oma kaalukas sõna kaasa! Loo autor arutleb samal teemal laupäeval Paides arvamusfestivalil kell 17.00 Õhtulehe laval. Kaasa räägivad viie lapse isa Hans H Luik, taluperenaine ja kahe lapse ema Heidi Hanso, psühholoog ning pereterapeut (+ 1 lapse ema) Kätlin Konstabel ja juutuuber Victoria Villig.

Tasumiseks helistage

Kõne tuleb teha 60 sekundi jooksul.
Hind: 3,00 €, Teenustasu 0,32 €
Kokku: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Tasumiseks kinnita ost

Kinnitan ostu: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Ost ebaõnnestus
Proovi uuesti

Päevapilet ostetud