Kommentaar

Mart Soidro | Jüri Luik ja Andrus Kivirähk 100! Kaksikportree

Mart Soidro, literaat 16.08.2018, 17:29

17. augustil saab kaitseminister Jüri Luik 52 ja rahvakirjanik Andrus Kivirähk 48 aastat vanaks. Seega on nad nüüd kahe peale sama vanad kui Eesti vabariik. Palju õnne!

Olen mõlemal semul hoidnud silma peal viimased 30 aastat. Julgen isegi väita, et oleme sõbrad. Kellega rohkem, kellega vähem, see sõltub hetkest ja rohkem nende töödest-tegemistest. Aga loomulikult tunnevad sünnipäevalapsedki teineteist. Nad on isegi väga head tuttavad.

Mis juhtus 1966., 1970. ja 1991. aasta augustis?

Omal ajal visati Mart Laarile nina peale, et ta sündis Leniniga ühel päeval. Nagu tal oleks olnud võimalus valida! Seetõttu ei saa ka Jürile ette heita, et neli päeva enne tema sündi algas Hiinas kultuurirevolutsioon ning hungveipingid hakkasid taga kiusama ja tapma Mao-vastaseid teisitimõtlejaid.

Viis päeva enne Andruse sündi algas Willy Brandti uus idapoliitika. Loobuti territoriaalsetest nõudmistest ja kinnitati, et Euroopas kujunenud piirid on puutumatud. Ometi pidas Lennart Meri Willy Brandti oma järelhüüdes Suureks Sakslaseks. Kui viimane suri, oli Lennart kolmandat päeva riigipeana ametis.

Nüüd on mul kange kiusatus hüpata 1991.aasta augustisse, kui Jüri sai vahetult enne putši 25- ja Andrus 21aastaseks. Mõlemad olid siis veel verisulis noorukid, kuigi Jüri lõpetas ülikooli juba 1989. aastal ja tegi peadpööritavat karjääri. Nendel päevadel oli ta loomulikult Toompeal, kus asus tollal välisministeerium. Kas Jüri oli siis välisminister Lennart Meri nõunik või poliitikaosakonna peadirektor, ei õnnestunudki välja selgitada, aga tagantjärele pole see ka kuigi oluline. Igatahes Mihkel Muti romaanist „Rahvusvaheline mees” (1994) tuttavad poliitikapoisid olid kõik nendel päevadel Toompeal ja käisid vahetuste kaupa kodus magamas.

Või nagu mäletab meie ühine sõber Tiit Pruuli: „See struktuur oli üsna hajus ja ajas muutuv, aga Jüri oli Lennarti kõige lähem mõttekaaslane ja esindas tema ees kogu ülejäänud noortekampa.”

Andrus-poiss oli sel ajal ülikoolis, lõpetanud III kursuse ja parasjagu Pikris praktikal. See oli huumoriajakiri, ja Andrus mäletab, et sel päeval tegid nad Mart Juurega iseäranis musta huumorit.

Muide, mitte ainult Andrusel, vaid ka Jüril on naljasoont, ainult et diplomaat ja poliitik ei saa seda avalikkusele nii värvikalt demonstreerida.

Mustamäe poisid

Ajal, kui Mati Unt kirjutas „Sügisballi”, elasid poisid Mustamäel. Olen väikestviisi (hobi)koduloolane ja tean seetõttu, kus olid nende kodud. Jüri elas Siili asumis, parditiigi ääres. Ühes viiekorruselises majas, kus ka mul on olnud võimalus kartulisalatit süüa ja tema ema valvsa pilgu all natuke veini mekkida. See juhtus täna 32 aastat tagasi, kui Jüri sai 20aastaseks.

Andrus elas teiselpool Sõpruse puiesteed, VII mikrorajoonis, üheksakorruselise maja kolmandal korrusel. Mitte kaugel kohast, kuhu nüüd ehitati kirik. Vaevalt et nad Jüriga lapsepõlves kohtusid, sest vanusevahe oli liialt suur. Pealegi oli Andrus nohik. Istus põhiliselt kodus ja luges raamatuid. Sellega ei taha ma väita, et Jüri oleks nooruses olnud seltskonnalõvi (või õhtu juht) – mõlemat oma ala tipptegijat iseloomustab kõige muu hea kõrval ka tagasihoidlikkus. Ei kujuta neid ette Kroonika või LP esikaanel. Mõlemad on mugavad mehed ja neid pole nähtud ka Paides arvamusfestivalil.

Nad said tuttavaks 1988. aasta sügisel, kui Andrus ajakirjandusosakonda astus. Jüri oli selleks ajaks olnud luuleteatri Valhalla kandev lavajõud, mänginud etenduses „Carpe diem” Artur Adsonit ja juba ka „Vikerkaare” teadus-, publitsistika- ja kirjanduskriitika toimetaja.

Kui Andrus ülikooli astus, ei elanud Jüri enam lõbusat tudengielu. Kuigi, kui nad peaksid vastama ajalehe LP traditsioonilisele ja minu veidi muudetud küsimusele: „Lokaal, kus tekkisid 80ndatel kõige paremad mõtted?”, siis võin kindlalt väita, et see oli nende meelest õlletare Humal. Eesti legendaarseim kelner Heiki Kirso võib kinnitada, et olime tormilises tudengipõlves üksvahe kõik tema püsikunded.

Pealtnäha erinevad, aga samas sarnased

Jüri on Eesti Üliõpilaste Seltsi taasasutaja (coetus 1988 II), Andrus liitus vabadusvõitlusega mõnevõrra hiljem ning ühines meie vanima üliõpilasorganisatsiooniga 1990. aasta kevadsemestril.

Mäletan üht 1992. aasta kevadpäeva, kui Andrus tuli salakavala näoga Postimehe toimetusse, kus ma sel ajal kultuuritoimetuses töötasin. Suundus hoopis poliitikatoimetusse, näppude vahel käsikiri. Selgus, et see oli vana sepa Ivan Orava vastulause artiklile, kus kinnitati, et üks poliitik pole sugugi priimus, tal on ikka vigu ka. Vana sepp tegi selles lugejakirjas puust ja punaselt selgeks, mis asi on priimus. Rääkis pika loo sellest, kuidas ta selle petrooleumiküttel töötava keeduaparaadiga on elus kokku puutunud. Usun, et ma ei eksi, kui väidan, et sellest loost saigi alguse Andruse kuulsusrikas tee armastatud rahvakirjanikuks.

Muide, kui Jüri oli teist korda kaitseminister (1999–2002), puutusime vähem kokku. Sel ajal lävis ta ilmselt rohkem Ivan Oravaga, kes oma mälestustes iseloomustab teda kui südamlikku, kuid maailma kurjust alahindavat meest. Orav nimelt kartis, et Jüril on plaan lubada Poola vanad tankid Eestisse. „Pole need tankid sugugi tühjad, igas masinas istuvad neli tankisti ja koer” („Minevik kui helesinised mäed”, 2008). Kas just Orava mõjul, aga Poola tankid ei jõudnudki Eestisse.

30. eluaastaks oli Jüri jõudnud olla nii kaitse- kui ka välisminister. Kui Andrus oli sama vana, ilmus tema kultusteos „Rehepapp”. Midagi pole öelda, varaküpsed ladvaõunad, kes on läinud nagu veingi aastatega aina paremaks!

Riikliku tunnustuse ja teenetemärgi said mõlemad juba 2004. aastal, seega enne 40. eluaastat (Luik Riigivapi III klassi ja Kivirähk Valgetähe V klassi).

Kõik võinuks minna teisiti

Kadunud Kalju Komissarov on väitnud, et tema suurim teene Eesti riigile on see, et ta ei võtnud Jürit lavakunstikateedri XIII lennu üliõpilaseks.

Teadmiseks: Jüri Järvet oli Jüri Luige suvilanaaber Hara külas. Kui Jüri hakkas keskkooli lõpetama, kurtis maestro, et Eesti teatrites on palju häid näitlejaid ja palju halbu lavastajaid. Andes muidugi mõista aga, et naabripoiss võiks lavakasse astuda. Järelikult hindas Järvet juba 80ndate alguses Jüri intellektuaalset kapatsiteeti ja arvas, et temast võiks saada hea lavastaja. Tegelikult ju saigi, aga teises valdkonnas. Mis see diplomaadi ja riigimehe töö siis muud on!

Kui Andrus sündinuks mõni aasta varem, olnuks ka tema Valhalla mees. Olen tihti mõelnud, kuidas võrukael kirjutanuks ja lavastanuks Noor-Eesti ja Siuru näidendeid. Kas sama romantilises ja heroilises võtmes?

Lõpetuseks. Kumbki neist ei alustanud tühjalt kohalt, vaid said vaimse vundamendi juba emapiimaga. Aga nad on ka ise tublid olnud ja emad võivad nende üle uhked olla. Palju tervisi päikesepoiste toredatele emadele!

Tasumiseks helistage

Kõne tuleb teha 60 sekundi jooksul.
Hind: 3,00 €, Teenustasu 0,32 €
Kokku: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Tasumiseks kinnita ost

Kinnitan ostu: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Ost ebaõnnestus
Proovi uuesti

Päevapilet ostetud