Kommentaar

Jüri Pino | Kaeblemisest ja trotsist

Jüri Pino, kolumnist 24.08.2018, 18:22

See memoriaal Maarjamäel on hästi tehtud. Eriti kena, et nüüd tähendavad need sõnad miskit muud. Vahepeal ei osanud ju nimetadagi, misasi see seal on.

Ja oleks ju võinud väga halvasti minna, keegi oleks tulnud ideega panna püsti paljukannatanud eestlaste patsas. Vt ka Enn Vetemaa „Monument”, kus keegi pakub fašismuseohvrite mälestuseks maast kasvavad rusikad. Eriti punane puupea arvab, et miks tühjad rusikad, ikka püssid ja granaadid pihku. Mispeale libedikust peategelane mõtleb: granaadid, jah, sama hea kui pudelid, rahvalikuks nimeks saab „Ja pidu jätkus kraavis”.

Kes on rohkem represseeritud?

Ärge võtke nüüd järjekordse vana tokerdanud ronga kraaksumisena. Aga on oht minna libedale enesehaletsuse teele. Või suisa võistluseks – kellel on rohkem ja vingemalt represseeritud esivanemaid nüüd avalikult kirjas.

Naerge või vihastage. Sinnapoole kisub. Keegi pole veel – õnneks – kellelegi nähvanud, et mis sa õiendad, sinu esivanemaid pole küüditatud, saati maha lastud, vait, punalimukate järeltulija, kui eliit kõneleb!

Vist ei ole.

Väga ei imestaks.

Kaege, oma kannatustega kangesti lehvitades meenutame me möödaminnes ja tahtmata – nii saab. Tulevad sonid, kaks tundi pakkimiseks, minek. Veel enam, mõnel on juba valmis pakitud. Nagu ses anekdoodis eestlasest ja nöörist, teate küll. Igal aastal kukub eesti rahvas seda meelde tuletama, 25. märts, 14. juuni, 23. august. 

Leinamise kõrval natuke piinlik, et vastu ei hakatud. Pea üleüldse. Ei lepingule, ei küüditamistele. Vaat, Aleksandr Solženitsõnil on kuskil üks arutlus. Et kui must ronk maja ees peatus ja sonid laisalt trepikotta siirdusid, siis istusid kõik hiirvaikselt oma uste juures ja kuulasid: kuhu lähevad... uhh... meist läksid mööda, olgu kiidetud.

Aga, küsis Solženitsõn, kui seeasemel oleks käepäraste koduvahenditega trepikotta kogunetud ja sonid maha löödud. Oli ju teada, milleks nad tulevad. Kui keskmine soni oleks oma öötöö eel perega jumalaga jätnud, testamendi valmis teinud. Mitte, et viskab veel enne viina ka hinge alla ja läheb enamvähem lauluga ametikohustusi täitma.

Vist on aeg kinnitada – mingit monarhistlikku venelast tsiteeritud! - et ollakse ikka õige eestlane.

Leidsin vanaisa, isa isa üles. Millega purunes perekonnalugu, nagu oleks ta juba 23. juuni 41 maha lastud, ei 20. juuli alles. Fake family history!

Emapoolsed jälle ei läinud eliidi kirja. Mingid setukesed kuskil liivastel muldadel, vanaisal vaid kolm klassi haridust. Leidus nüüd ema paberite seast vanaema isikutunnistus, kus oli hariduseks tuimalt kirjutatud: kirjaoskamatu. Ei sihukesed ole küüditamist väärtki!

Peaks nüüd seda häbenema või mis.

Haletseda või mitte

Aga onu, ema vanem vend, jõudis laagritesse! Lugu niivõrd ogar, et veidi naljakas. Mul on, jah, haigepoolne huumorimeel.

Onu nimelt võeti 1945 punaväkke. Just oli 18 saanud, vedas nii palju, et sõja lõppedes oli veel väljaõppel ja Kuramaale ei jõudnudki. Teenis siis aga edasi, okupeeris, niiöelda, siinsamas Tallinnas vaba Eestit. Vist päris hoolega, ühel pildil, mis ta'st tehtud, on nooremseersandi pagunitega.

Läks kord kambaviisilisse hüppesse. Tuli jõuk tagasi väeossa, aga seal leidus naljamees. Naljamehe meelest oli tore poistele rääkida, et nüüd te tribunali alla lähete koos kõigi järgnevate juhtumustega.

Onu, rumal setukene, jäi uskuma. Ja pani üldse koju ajama. Tegelikult said teised sulid lihtsalt mõned päevad kartsa.

Jõudis koju, hakkas perekond mõtlema, kuidas poissi peita. Kes geenius tuli selle peale, et ega kaevust keegi otsida oska. Kaevatigi kaevu seina punker, kus onu end kaks aastat peitnud. Mis pole vist kõige tervislikum koht ööbimiseks. Sai tiisikuse külge. Ema, st minu vanaema, öelnud, et last surra ei lase, viinud hobusega haiglasse. Kus onu küll püsti pandi, ju siis puuslak polnud veel väga kaugele arenenud, aga ka üles anti.

Viis aastat kuskil Kaug-Idas ja - valgeveresus. Kes see santi ülesehitustöödele tahab, vallale lasti. Tuli koju. Kus paari kuu pärast ära suri. Ema ikka meenutas, kuis juba Tartus vend Kalju vaatas nende Lina tänava mingis toakeses, kus õppima läinud lapsed pead-jalad koos elasid, pliidiehitust ja öelnud: sellega saate nüüd süüa teha. Ema ütles, et valus olnud just, et „saate”.

Näe, hurjutad siin potte, ise katel. Kiitled.

Ikka tuleb nutukoori peale segane tunne.

Kangesti tahaks oigamise peale kuulata, kuis külmetav Märt Avandi laulab eesti rahva kannatustest. Et mitte langeda haledusse.

Ja miskit trotsi. Et memoriaal on toonud taas käibele sõna „juudikommunistid”, siis hästi, juutidest. Kes kah kõvad nutma, kuis ja nii edasi.

Aga Iisraeli armee moto on: ei kunagi enam!

Tasumiseks helistage

Kõne tuleb teha 60 sekundi jooksul.
Hind: 3,00 €, Teenustasu 0,32 €
Kokku: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Tasumiseks kinnita ost

Kinnitan ostu: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Ost ebaõnnestus
Proovi uuesti

Päevapilet ostetud