Poliitika

Jüri Adams: Vabaerakond peab uuesti esimehe valima

Toimetas Silja Ratt 02.09.2018, 17:01

Vabaerakonna juhatuse liige Jüri Adams saatis erakonnakaaslastele kirja segasest olukorrast Vabaerakonnas ning

Õhtuleht avaldab Adamsi kirja täies mahus.

Kevadine eellugu

12. mail 2018 toimus erakonna aastakongress (mis vabaerakonnas kannab nime „üldkogu“). Selle päevakorras oli ka erakonna esimehe ja erakonna juhatuse liikmete valimine. Tegelikult on meil valimised erakonnas korraldatud hoopis nii, et kandidaadid seatakse üles üsna varakult ja siis järgneb ajavahemik, kus erakonna liikmetel on võimalus anda hääled interneti kaudu. Kes aga ette hääletanud ei ole, sel on võimalus veel hääletada kongressi ajal pabersedeliga.

27.-28. aprillil toimus Paides erakonna volikogu (mis vabaerakonnas kannab nimetust „esinduskogu“) koosolek, mille päevakorras pidi olema ka esimehe kandidaatide debatt. Kaks kõige suurema võidulootusega kandidaati olid erakonna esimees Artur Talvik ja eelmine esimees Andres Herkel, kellel erakonna põhikirja järgi eelmisel aastal ei olnud üldse esimeheks kandideerimise õigust. Mõlema peamise kandidaadi võiduvõimalus paistis tasavägine. Paide koosoleku alguses teatas Talvik, et tema ei kandideeri. Ta ei teinud ka mingit üleskutset oma pooldajatele hääletada mõne teise kandidaadi poolt. Talviku avaldus tuli täieliku ootamatusena kõigile, kaasa arvatud nendele, kes oleksid tahtnud toetada tema tagasivalimist. Miks nii, selle kohta ei saadud selgitust ei siis ega hiljem. Niisugust või sarnast olukorda ei ole Eesti erakondade ajaloos kunagi varem olnud.

Mõne aja pärast astus Artur Talvik vabaerakonnast hoopis välja.

Esimehe kandidaatide esitamise aeg „kukkus“ mõni tund pärast Talviku taandumisteadet ja uusi kandidaate juurde enam ei esitatud. Mulle ei ole teada, et keegi oleks tookord esitanud mõtet, et üldkogu tuleks edasi lükata ja anda võimalus esitada täiendavaid kandidaate.

Tulemuseks oli, et 12. mail valiti Andres Herkel vabaerakonna esimeheks, mis oli selles olukorras täiesti ootuspärane. Valiti ka juhatuse uus koosseis, kelle hulka kuulun ka mina. Erakonna aseesimeheks nõustus olema Kaul Nurm.   

Herkelil pea maha

Käesoleva aasta suve teisel poolel algas mitmesuguste aktsioonide rida, mille eesmärgiks, nii nagu see mulle paistis, oli Herkelist erakonna esimehena lahti saada. Oli vastavasisulisi kirjutisi erakonna meililistides, oli avaldusi juhatuse koosolekul, see teema jõudis peagi meediauudistesse ja kommentaaridesse.

Oletan, et suur osa nende aktsioonide osalistest olid inimesed, kes oleksid tahtnud  näha, et Talvik jätkab erakonna esimehena ja et Herkel esimeheks tagasi ei saa. Kes täpselt, kus ja kuidas – seda ma ei tea. Mind keegi kunagi ühegi niisuguse sisuga arutamise juurde ei ole kutsunud. Erakonna juhatuse koosolekutel kõlasid aga järgmised variandid: Herkel pangu erakonna esimehe amet vabatahtlikult maha, juhatus avaldagu Herkelile umbusaldust, juhatus taandagu Herkel esimehe kohalt. Aseesimees Kaul Nurme nägid taoliste ettepanekute tegijad Herkeli koha ajutise ülevõtjana, aga ei mäleta, et keegi oleks esitanud plaani, et mis siis edasi. Siiski ei olnud taoliste mõtete toetajad kunagi juhatuses ülekaalus ja ühelgi juhatuse koosolekul ei toimunud mingit sellesisulist hääletamist.

Paraku ei esitatud selle surve käigus ühtki kirjalikku teksti. Esimene neid küsimusi puudutav tekst oli rühma Vabaerakonna liikmete allkirjade kogumise algatus eesmärgiga kokku kutsuda erakorraline kongress (seaduses on öeldud, et on vaja vähemalt 10% liikmete vastavasisuline nõudmine). Kirjeldatud surve üks aspekt oli selline, et mitte keegi mitte kunagi ei esitanud ühtki tõsist süüdistust, mida on Herkel teinud sellist, et ta ei tohiks enam erakonna esimehena  jätkata, ei tõstetud esile ka ühtki tulevase uue esimehe nime. Esitati küll oletusi, et Herkel ei juhtivat erakond küllalt hästi, et sellepärast, et Herkel on esimees, on erakonna töövõime väiksem ja valimistulemus saab kehvem. Ja oli ka omavahelise suhtlemise pisiarusaamatusi, mida usaldamatusest puhuti põhjendamatult suureks.

Mul pole aga mitte mingisuguseid tõendeid, et kõik Herkeli „kõrvaldamise“ teema üksikaktsioonid oleksid olnud kuidagi keskselt suunatud. Pigem on mulle paistnud, et nendel inimestel, kuigi nad tegutsesid ühes suunas, võisid olla erinevad ajendid. Eriti raskeks tegi toimuvast arusaamise aga see, et mitte keegi ei nimetanud ei ennast või kedagi teist tulevase uue ja parema esimehena.

Minu isiklik seisukoht on olnud, et katsed erakonna esimeest ametist välja suruda, ilma et oleks talle esitada tõsist ja tõendatud süüdistust, ei ole lubatavad. Olen soovitanud Herkelil taolistes olukordades mitte järele anda. Selleks on mul kaks põhjendust. Esiteks, avalik elu peab käima õiguspäraselt. Teiseks, ma ei näe praeguses olukorras kedagi, kes oleks Herkelist paremini asju tundev või tema kõrvaleastumises mingit n-ö boonust.

Juhatusest väljaastumised

Erakonna juhatuse koosseisu põhimõte on selles, et kui keegi lahkub ükskõik millisel põhjusel, siis tema asemele saab juhatuse liikmeks see inimene, kes kandideeris juhatuse liikmeks ja kes sai suuruselt järgmise hulga hääli. Lahkunute asemele on astunud uusi liikmeid ja juhatuse töövõime ei ole vähenenud, pigem on paranenud. Praeguseks hetkeks on juhatuses selge arvuline ülekaal nendel, kes arvavad, et taoliste meetoditega erakonna esimeest ei vahetata.

Juhatusest on Herkeli „minema ajajatest“ lahkunud omal soovil neli inimest. Esimesena Jaanus Ojangu, veidi hiljem Elo Lutsepp, viimastena andsid vastava teate RK fraktsiooni liige Monika Haukanõmm ja fraktsiooni nõunik Vahur Kollom. Alles üleeile, neljapäeva õhtul olid need kaks veel juhatuse koosviibimisel ja minule küll ei jäänud muljet, et järgmisel päeval on taoline samm tulemas. Arvan, et sisuliselt on hoopis olulisem see, miks lahkus juhatusest Vello Väinsalu. Minu arvates ta sellega avaldas oma suhtumist juhatuse koosolekute ajaraiskamisse ja erakonna maine allakäimisele, mis on sisevõitluste tulemusel toimunud.

Paistab, et lõpuks on võimalik kaardistada initsiaatorite ja peaosaliste nimed. Neist juhtivaid on tegelikult väga vähe: Jaanus Ojangu, Monika Haukanõmm, Elo Lutsepp. Lisaks veel kümmekond nende toetajat. Erakonnast need inimesed välja astunud ei ole.

Mis saab edasi? 

Mulle paistab, et praegu ainuke tõsine viis, kuidas erakonda taas mõistliku töö poole suunata, on viia võimalikult kiiresti läbi uued esimehe ja juhatuse valimised, st kokku kutsuda uus üldkogu. Kõik, kes on tundnud ennast kuidagi kõrvalejäetuna, kõik, kes ei leidnud ühtegi endale sobivat esimehe kandidaati pärast Talviku pagemist, saaksid esitada enda kandidatuuri või hääletada oma lemmikute poolt. Isiklikult ma küll ei usu, et uute valimiste tulemused saaksid olema palju teistsugused, kui olid maikuu omad, juhul kui ei ilmu välja uusi kandidaate.

Kas see võiks ka parandada meie valimiste eelset mainet ja reitinguid? Ei tea, aga hullemaks ka enam minna ei saa.

Enda kohta luban, et kuni järgmise üldkogu lõpuni ei võta ma ette ei erakonnast ega juhatusest väljaastumist. Sain juba rohkem kui 25 aastat tagasi selgeks, et erakonnas olemisel ja tegutsemisel on möödapääsmatu, et tuleb teha koostööd. Vahel ka oma konkurentide ja vihavaenlastega. Mitte et mina praegu üheski erakonnakaaslases, keda nimeliselt või ilma nimeta käsitlesin eespool, näeksin konkurenti või vihavaenlast.

Tasumiseks helistage

Kõne tuleb teha 60 sekundi jooksul.
Hind: 3,00 €, Teenustasu 0,32 €
Kokku: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Tasumiseks kinnita ost

Kinnitan ostu: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Ost ebaõnnestus
Proovi uuesti

Päevapilet ostetud