Eesti uudised

SUUR VIDEOEKSPERIMENT | Elektririistal pealinnast Rakvere Tarva sarvede alla – mis võiks küll valesti minna?

Jörgen Norkroos, Jarmo Jagomägi, Margus Järv 03.09.2018, 19:00

Karske augustikuu varahommik. Kell on 6. Tallinnas Õhtulehe toimetuse hoovis kohtuvad kolm kanget meest, kes kohe alustavad lõputuna näivat võiduajamist pealinnast Rakverre. Sõiduvahendiks pole aga mitte kiire auto või mugav buss, vaid elektrijalgratas, -tõukeratas ja -rula. Üksteisele soovitakse edu. Ja siis – start!

Hullupöörase ja särtsu täis võidusõidu mõte hakkas idanema siis, kui ühel juulikuu südaööl kogunes värvikas seltskond Tallinnas Pirita velodroomi juurde parklasse, et alustada teekonda Rakverre, liiklusvahendiks rulluisud. Aktiivsel rulluisukambal kulus sihtkohta jõudmiseks umbes kuus tundi.

Rulluisutajad uisutasid juulikuu öösel Tallinnast Rakverre. (Erki Pärnaku)

Õhtulehe mehed mõtlesid selle valguses, et ega nemadki nõrgukesed ole. Nad võtsid vastu väljakutse läbida ühe päevaga sama trass. Aga mitte kondimootori jõul, sest tänapäeval on ju olemas kõiksugu peened leiutised, mis edasi viivad.

Nii valitigi välja kolm elektri jõul töötavat riista: rula, tõukeratas ja jalgratas.Teekond algas kell 6 hommikul. Minna oli natuke üle saja kilomeetri. Keegi ei teadnud, et ees on ootamas tundide viisi kannatusi, ekstreemsusi ja tapvat igavust laadimispunktides.

Margus Järv, elektrijalgratas:

Elekter tegi elu lihtsamaks, kuid väntamisest pääsu polnud.  (Martin Ahven)

Elektrijalgrattaga sõitnud Margus Järv: „Ma olin enne seda jõukatsumist sõitnud elektrijalgrattaga paar kilomeetrit. Lihtsalt proovisin mööda jalgrattateed kulgeda. Elektriratas tundus siis nii kiire ja mõnus olevat. Rakverre sõiduks anti mulle kokkupandav elektriratas. Ilus, must, soliidne, mille maksimaalseks kiiruseks näitas pass 25 kilomeetrit tunnis (koos elektrimootori abiga).

Marsruudi Õhtulehe toimetus – Tarva kuju Rakveres pikkuseks näitas Google Maps ligikaudu 100 kilomeetrit.

Lugesin internetist, et konkreetse elektriratta aku kestab maksimaalselt 50 kilomeetrit. Järelikult ühe laadimiskorraga Rakverre ei jõua. Ei jõua ühe laadimisega kohale ka minu kolleegid rulal ega tõukerattal. Seega jagasime teekonna neljaks etapiks. 

Toimetuse parklast Tallinnas Narva maantee 13 kuni Jõelähtme tanklani – 29 km.

Jõelähtme tanklast Kuusalu tanklani – 17 km.

Kuusalu tanklast Viitna kõrtsini – 33 km.

Viitna kõrtsist Rakvere Tarvani – 26 km.

Ratta elektriabi on viieastmeline. Mida rohkem elektrimootori abi kasutada, seda kiiremini aku tühjaks saab. Loogiline, aga ma alguses ei pööranud sellele tõsiasjale tähelepanu. Kihutasin kõige kõrgema abiastmega läbi Tallinna ja juba viis kilomeetrit enne esimest peatuspaika Jõelähtmes oli aku tühi.

Pidin vahesihtkohta jõudmiseks väntama hakkama. Aku laadimine võttis aega natuke üle tunni. Lootsin, et elektrit piisab kuni Kuusaluni. Noh, ei piisanud. Jälle tuli mõned kilomeetrid ilma aku abita ratast vändata ja selle vahemaa läbimine ei olnud kerge. Kuusalus sain akut laadida kaks tundi.

Lootsin seekord läbida 33kilomeetrise vahemaa Viitna kõrtsini ilma väntamiseta. Proovisin sõita nii, et ei kasuta kordagi tugevaimat abiastet. Poole maast läbisin keskmise elektriabiga, kuid ikkagi jätkus akut vaid sellest vaheetapist kahe kolmandiku läbimiseks. Kas laadimisnäidik valetas?

Kümmekond kilomeetrit Viitna kõrtsini läbisin taas kondimootoriga. Lõpukilomeetreid vändates mõtlesin katkestamisele, sest nii kuradi raske oli! Aga jõudsin siiski tahtejõu abil kohale!Viimaseks otsustavaks etapiks laadisin ratast targalt 2,5 tundi. Ettevaatlikkusest läbisin enamiku distantsist keskmise elektriabiga, alles viimastel kilomeetritel lisasin akuabi juurde.

Tänu pikale laadimisajale ja ökonoomsele kasutusrežiimile jätkus seekord akut lõpuni. Sõitsin etapi keskmiseks kiiruseks 24 km/h. Kogu distantsi keskmine kiirus kujunes 21 km/h. Ilma elektrimootorita oleks mu keskmiseks kiiruseks kujunenud tõenäoliselt 15 km/h. Arvan, et kui peaksin uuesti sama distantsi läbima, siis saaksin mõistlikke elektrimootori režiime kasutades oluliselt parema tulemuse.“

 Jarmo Jagomägi, elektritõukeratas: 

TULD! Kui aku täis ja gaas põhjas, on tuju hea!  (Martin Ahven)

Elektritõukerattaga sõitnud Jarmo Jagomägi:  „Tallinnast Rakverre saamiseks on palju meetodeid. Mõned sõidavad autoga, teised bussiga, kolmandad sootuks rongiga. Siinkirjutaja on kasutanud kõiki neid võimalusi, kuid viimane teekond Lääne-Virumaa keskusesse oli hoopis teisest kaaluklassist – taltsutasin teekonnal Tallinnast Rakverre elektritõukeratast. 

Kuna mu suhtumine on üsna vana kooli oma – ei kasuta ma lifti ja märkmete tegemiseks eelistan arvutile märkmikku –, siis olin esialgu üsna skeptiline. Polnud ma ju varem iseliikuvat tõukeratas puutunudki. Iga läbitud meetriga aga hajusid eelarvamused üha enam.

Kuigi äkiline minek vajas veidi harjumist, tundsin end kesklinnast Lasnamäele Laagna teele jõudes juba nagu kala vees. Eriliselt üllatas mind sõiduvahendi lihtne juhitavus ning kiirus, mis küündis allamäge lõikudel 40 km/h. 

Nõnda jõudsingi hõlpsalt, umbes 45 minutiga, Narva maantee algusest Jõelähtme tanklasse. Konkurentsitult teistest elektriviguritest varem! Emotsioon oli vägev, sest kui esialgu ennustati tõukeratta sõiduaega umbes 13 tunni peale, uskusin, et saan vähemalt poole kiiremini hakkama! Väike kahtluseuss ronis sisse, kui võtsin lahti oma masina tehnilised andmed. „Laadimisaeg 7 tundi,“ seisis seal.

Mõtlesin, et küllap piisab ka lühemast ajast, aga...Järgmise otsa – umbes 17 km Kuusallu – pidas aku pärast poolteisetunnist laadimist vastu, kuid mitte ülejärgmist. Haugata oli suur amps, tuli läbida 33 km, et jõuda viimasesse laadimispunkti Viitnas.

 Kuigi tegin enne pikka otsa korraliku, enam kui kahetunnise pausi, rauges minu tõukeratta jõud kümmekond kilomeetrit enne Viitnat. Andsin jalaga hoogu juurde, kuid üsna raske ja maapinnast kõrgel asetseva jurakaga nõnda kuigi kaugele ei purjeta.  

Pakkisin masina kokku, pistsin Õhtulehe fotograafide autosse ning sõitsime üheskoos Viitnasse. Seal veetsin laadides kokku üle kolme tunni. Ikka selleks, et aku viimased 25 kilomeetrit kindlalt vastu peaks. Plaan päriselt ei õnnestunud – kohe, kui Viitnast teele asusin ja gaasi põhja surusin, vajus pealtnäha täis aku kohe poole võrra tühjemaks. Seega tuli hoogu maha võtta, et jõuallikat säästa.

Ökotasingi umbes Grosside elamuni välja, kuid veidi enne finišit sai elektririistal jõud otsa.

Kuna sihtmärk oli juba silmapiiril, jõudsime vahelduva eduga töötava mootori ja kondiauru koostöös Rakvere linnuse ja võimsa Tarvani juurde. Kokku kulus ligi 100 km teekonna läbimiseks 11 tundi ja 45 minutit.

Ikkagi vähem kui ennustati! Tõsi, umbes kümme kilomeetrit tuli väikese pettusega. Siiski oli emotsioon vinge ning kui tõukeratta akuga midagi välja mõelda (näiteks vahetatav aku, lühem laadimisaeg vms), võiks sellega nauditavalt Tallinnast Rakverre põrutada. Kogu teekonna peale oli ainult üks liiklusohtlik olukord.

Vahetult enne Rakvere peale keeramist muutub Narva maantee kaherealiseks ning teepervel on üsna vähe ruumi. Sõiduautodega koos mahub sinna ära, kuid veoautodega on veidi kõhe. Nõnda mööduski üks neist minust umbes poole meetri kauguselt, kuid pääsesin ehmatusega.“ 

Jörgen Norkroos, elektrirula: 

Rula osutus sõiduvahenditest kõige ohtlikumaks.  (Robin Roots)

Elektrirulaga sõitnud Jörgen Norkroos: „Kui meile anti valida, millise sõiduvahendiga soovime Rakvere poole teele asuda, siis olin kindel, et minu valik on rula! Ratas ja tõukeratas tundusid liiga lihtsad variandid.

Elektriline rula seevastu helendas silmapiiril kui tõeline väljakutse.

Varem polnud ma kordagi elektrilise sõiduvahendiga kokku puutunud, seega ei osanud midagi konkreetset oodata.

Esimese boksipeatuse (Jõelähtme tankla) poole teele asudes olid nii motivatsioon kui ka tuju optimistlikud. Kiirelt sai aga selgeks, et kergete killast ei saa see ettevõtmine olema. Kui teepind oli sile, siis tuhisesin kui tuul. Nii umbes 40 km/h mööda Tallinna tänavaid. Aga kui teele sattus mõni pisike kivi, konarus või leht, siis võttis masin seda kui ohtu ning aeglustas korraks. 

Nii ma sõitsin vahelduva eduga läbi Lasnamäe. Nagu räppis Reket – ikka mööda Laagna teed, madal bemm, tagavedu. Aga minul oli bemmi asemel madal rula.Kõik kulges kenasti, kuni pidin keerama Peterburi teele. Sõitsin umbes 500 meetrit mööda kitsast teeäärt, kus autod mulle armu ei andnud, kihutades 100 km/h.

Suhtumine „könn, sinu koht pole siin!“ sundis otsustama, kas helistada saateautole ja paluda küüti või otsida alternatiivne tee. Olgugi et alguses kavatsesin proovida teist varianti, tuli paraku lõpuks ikkagi saateauto abi kasutada. Pärast laadimist näis Jõelähtmelt Kuusallu jõudmine kindlam: teekate oli parem, ruumi oli rohkem ning rula tundus olevat värsket vurtsu täis. Ainus asi, mis morjendas, oli üks ühtlane sirge tee.

Esialgu tundub, et sõidad allamäge, aga tegelikult ülesmäge, ja vastupidi. (Mägede all mõtlen kergeid tõuse ja langusi, mis rula kiirusele mõjuvad justkui mäed). Üks eelis tõusudel muidugi oli – ma nägin, kui kaugel olid minust tõukeratas ja jalgratas. Kui sõidetud oli umbes 12 km, hakkas tõukeratas vaateväljast kaduma ning jalgratas tagant ähvardavalt lähenema. Rulast veel viimseid mahlu välja pigistades jõudsin siiski napilt enne jalgratast vahepeatusesse.

Seekord ei soovinud ma saateauto abi kasutada, samas tundus ulmelisena  seda ligi 15 kg kaaluvat rula 8 km jalaga tõugata. Tekkis idee, et proovin hoida tõukeratturist kinni ja katsume tandemina kohale jõuda. Üllataval kombel see toimis ja saime isegi koos sisse 44 km/h, kuigi tunne oli, nagu sõidaksime 20 km/h.Kolmandale etapile – Kuusalu–Viitna – läksin ma vastu teadmisega, et elektrijõul ma kohale ei jõua.

Seega katsetasin lihtsalt ökosõitu, et oleks selge, mis taktikaga minna vastu viimasele etapile. Üllatust ei juhtunud. Kuskil 15 km Kuusalust sai minul jaks otsa ja tuli saateauto peale hüpata. Viitnas oli meil niikuinii plaanis teha pikem laadimine ja samuti kiirendusvõistlus.

Minu kaardid olid pandud kiirendusvõistluse ning viimase etapi võitmisele, et mitte päris noruspäi koju minna. Kiirendusvõistluse võit tuli kindlalt! Rula kiirendus on tõesti äkiline, maksimumkiiruseni 38–40 km/h jõuab ruttu. Üllatavalt lõpetas kiirendusvõistluse viimasena tõukeratas, mis iga etappi kindalt juhtis ja kõigil kiirelt silmist kadus. 

Viimaseks etapiks oli igaühel plaan, kuidas oma masin esimesena Rakverre Tarva kuju juurde toimetada. Startisime kõik koos, kuid peagi oli sama seis, mis igal etapil: tõukeratas ja rula kaovad jalgratturil eest ning lähevad oma teed, vaikselt eraldub ka tõukerattur rulast ning kõik kulgevad eraldi. Raske oli hoida pöialt rula puldil, et säästurežiim peal püsiks. Aga ma pidin seda tegema, sest teadsin, et teisiti ma tõukeratturit ei võida ja kohale ei jõua.

Kes teab, mis oleks saanud, kui neljarealine tee poleks muutunud kaherealiseks, aga minu sõit ja võit jäid sinna. Seda põhjusel, et maantee oli sama hüplik kui munakivitee Tallinna vanalinnas. Silmasin rattatee märki ning asusin selle suunas sõitma. Ise lootsin, et ees ootab sama sile tee kui beebipepu, kus saan kaotatud aja tasa teha.

Minu rula oli aga kogu oma jõu jätnud külavaheteele ja seega ei jaksanud vaatamata headele teeoludele enam eriti edasi liikuda. Masendav, ent rulal jäi 1,5 km sellest puudu, et oleksime saanud väärikalt tõusta Tarva kuju juurde. Selle asemel saabusime tükk aega hiljem, pea norus. 

Tuleb siiski öelda, et kuigi need sõidutunnid olid väsitavad, jalad konstantsest rulavibratsioonist täiesti makaronid ning käed oma lolluse tagajärjel lõhki, valiksin ka teinekord seda eksperimenti tehes rula. Loodetavasti toimub varsti tehniline hüpe ja akud muutuvad vastupidavamaks või vahetatavaks ning siis võiks Tallinnast kas või Pariisi põrutada.“

Kes võitis?

Ainsana läbis kogu teekonna ilma saateauto abi kasutamata elektriline jalgratas. Sellega sõitnud Margus lõpetas ka esimesena viimase etapi ja jõudis Tarva kujun juurde 11 tundi ja 40 minutit  pärast starti. Viis minutit hiljem saabus Jarmo elektritõukerattal ning viimasena, 12 tunni ja 10 minuti pärast Jörgen elektrirulal. Seega, kes võidusõidu võitis? Eks ikka sõprus!

Elektririistade eest täname GPADi

Tasumiseks helistage

Kõne tuleb teha 60 sekundi jooksul.
Hind: 3,00 €, Teenustasu 0,32 €
Kokku: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Tasumiseks kinnita ost

Kinnitan ostu: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Ost ebaõnnestus
Proovi uuesti

Päevapilet ostetud