Maailm

VAADE ROOTSI ELLU: Palme ja Lindh mõrvati, Rootsi poliitikute elu on ka praegu ohus

Allan Espenberg 09.09.2018, 07:20

Pühapäeval on Rootsis parlamendivalimised ja teisipäeval, 11. septembril möödub 15 aastat Rootsi välisministri Anna Lindhi mõrvast. Valitsuse toonase liikme surmal on oluline tähendus tänapäevalgi, sest viimasel ajal on peaaegu kõik Rootsi ministrid saanud tapmisähvardusi.

Rootsi on üks väheseid riike maailmas, kus viimaste aastakümnete jooksul on tapetud kaks väga mõjukat ja kõrgel ametikohal olevat riigitegelast. 1986. aastal mõrvati peaminister Olof Palme, kelle tapjateks on peetud või ennast ise nimetanud mitusada inimest, kuid õiget kurjategijat pole siiani leitud. 17 aastat hiljem, 2003. aastal, said rootslased tunda uut šokki, kui päise päeva ajal tapeti välisminister Anna Lindh, keda ennustati Rootsi järgmiseks peaministriks. Mõni päevad hiljem saadi roimar kätte ja ta kannab eluaegset karistust Rootsi vanglas. Kui Palme tapjaks võis kõige tõenäolisemalt olla pesuehtne rootslane, siis Lindhi eluküünla kustutaski tegelikult rootslane, kuigi sisserändaja taustaga.

Kuna rootslased on nendest kahest atentaadist siiamaani vapustatud, siis on riigitegelaste kaitset mõnevõrra tõhustatud. Rootsi julgeolekuteenistus (SÄPO) kahekordistas inimeste arvu, kelle ülesandeks on valitsuse liikmete, parlamendisaadikute ja kuningapere kaitsmine. Sellest hoolimata ei saa täielikult välistada, et midagi niisugust võib millalgi korduda. Kui kellelgi peaks tekkima kurjemaid kavatsusi, siis valimiseelsed päevad, valimispäev ise ja ka valimisjärgne aeg on oma kuritööplaanide teostamiseks üks paremaid. Sel ajal viibivad poliitikud nii tihedasti üldsuse ees, et mõrvaritel võib pea segi minna ja nad ei oska võib-olla otsustadagi, keda kõrvaldada ja keda mitte. Mõni aeg pärast valimisi ja valitsuse moodustamist peituvad poliitikud ja riigitegelased aga oma kabinettidesse ning sealt on neid juba tunduvalt raskem kätte saada.

Kui omal ajal õnnestus Anna Lindhi tapmine eeskätt seepärast, et ta polnud parajasti kaasas ihukaitsjaid, siis nüüd liiguvad tähtsamad poliitikud ringi koos turvameestega. Ehkki mitte kõik. Mõne poliitiliselt tähtsusetu mehe või naise tapmine pole aga kasulik kellelegi, sealhulgas ka mitte mõrvarile endale, mistõttu sellisele teele arvatavasti ei minda. Praegu peab muidugi arvesse võtma veel asjaolu, et viimasest kõmulisest poliitmõrvast on möödas ikkagi 15 aastat ja ohutunne on hakanud kaduma.

Ent võimalus, et Rootsis lähiajal jälle mõni poliitik teise ilma saadetakse, on üsna suur, sest ega kaks ilma kolmandata jää. Lisaks – kui ajada taga järjepidevust, siis möödub Lindhi mõrvast 17 aastat 2020. aastal. Pealegi on Rootsi ühiskond väga avatud ning tähtsate riigimeeste andmed (maksud, kodune aadress, telefoninumber) on suurema vaevata kättesaadavad, mistõttu ähvardab neid mõnevõrra suurem oht kui teiste riikide poliitikuid. Juba ongi teateid, et midagi võib juhtuma hakata.

MÕRVATUD: Rootsi peaminister Olof Palme (vasakul) mõrvati 1986. aastal ja välisminister Anna Lindh 2003. aastal. Foto pärineb 1980ndatest aastatest.  (Scanpix)

Eelmisel kuul esitasid Rootsi prokurörid süüdistuse 42aastasele mehele, kes mulle augustis saatis  26 valitsuse liikmele ja muule kõrgemale ametnikule, sealhulgas 21 ministrile valge pulbriga täidetud ümbrikud. Ka peaminister Stefan Löfven sai säärase läkituse. Ministrite koduaadressile saadetud ümbrikutes oli ka lühike teade, et “sa oled varsti surnud”. Surmaähvarduste saatmises kahtlustatav mees vahistati maikuus Stockholmi lennuväljal, kui ta oli naasnud Taist. Tema nimi on ajakirjanduse andmetel Michael Salonen ja ta pidavat pärinema Rootsi lääneosast. Sama meest on süüdistatud ka kirjapommide saatmises Londoni bitcoini-kompaniile Cryptopay.

Kuigi Salonen pole süüd omaks võtnud, algas eelmise kuu lõpul siiski kohtuprotsess. “Need kuriteod on rasked, sest iga kirjaga kaasas olnud pulber võis olla mürgine või plahvatusohtlik,” teatas prokurör Eva Wintzell. Pulber osutus analüüsimisel siiski ohutuks. “Ähvardused valitud ametnike vastu on eriti tõsised, kuna need ohustavad demokraatiat,” lisas Wintzell, märkides, et kohus võib süüdimõistmisel saata mehe mitmeks aastaks vangi.

Mõrvarit motiveeris viha kõigi poliitikute vastu

Sotsiaaldemokraat Anna Lindh määrati Rootsi välisministriks 1998. aastal. Tema poliitiku- ja ministriaeg möödus ilma eriliste skandaalideta, mistõttu tema tapmine vapustas riiki kuni alustaladeni. Kuna Lindhil vaenlasi ega pahasoovijaid teadaolevalt polnud, siis läks ta 2003. aasta septembris Stockholmi kesklinna NK kaubamajja ostlema ilma ihukaitsjateta. Kui minister riiulitel olevat kraami silmitses, lähenes talle keegi noor mees, lõi teda mitu korda noaga ja jooksis minema. See juhtus 10. septembril kella nelja paiku pärastlõunal.

46aastane kahe lapse ema Lindh toimetati kiiresti haiglasse, kus arstid võitlesid tema elu eest mitu tundi. Paraku olid mõrtsuka tekitanud vigastused rasked. Minister suri järgmise päeva varahommikul.

Kuus päeva hiljem leiti tapja üles ja võeti vahi alla. Kurjategijaks osutus Rootsis sündinud 24aastane etniline serblane ja Rootsi kodanik Mijailo Mijailović (Mihailo Mihailović), kelle vanemad olid tööotsinguil jõudnud Rootsi 1960. aastatel tollasest Jugoslaaviast. Lapsena oli Mijailo küll elanud koos vanavanematega Serbias, ent kui Balkanil algas sõda, tuli ta tagasi Rootsi, kus teismelise ja täiskasvanuna pani toime mitu kuritegu, ka vägivaldseid. Seetõttu polnud selles tegelikult midagi väga üllatavat, et Mijailo lõpuks kõrgeimale tasemele tõusis ja ministri tapmisega kogu maailmas kuulsaks sai.

MÕRVAR: Anna Lindhi pussitas surnuks Mijailo Mijailović.  (Scanpix)

Väidetavalt olevat teda ärritanud Lindhi toetus USAle Serbia-vastase sõjalise kampaania ajal 1999. aastal. Mõrvar väitis uurijatele, et tapatööle olid teda virgutanud peast kostnud hääled. Kohus ei jäänud siiski tema süüdimatust uskuma ja määras talle 23. märtsil 2004. aastal eluaegse vanglakaristuse. Vahepeal oli kurjategija tervislik seisund küll küsimärgi all ja teda hoiti isegi kinnises vaimuhaiglas, ent 2. detsembril 2004. aastal kinnitas ülemkohus eluaegse karistuse.

Pärast kaheksat vangla-aastat andis Mijailo Mijailović 2011. aastal esimese intervjuu, milles ütles ajalehele Expressen, et teda motiveeris mõrvatööle viha poliitikute vastu. Nii Rootsi kui ka Serbia poliitikute vastu viha tundma sundisid teda aga isiklikud ebaõnnestumised. Kõigis oma äpardustes ja viltuvedamistes süüdistas Mijailović poliitikuid. See, et ohvriks langes Anna Lindh, olevat olnud puhas juhus. Tapja sõnutsi oleks Lindhi asemel võinud vabalt olla ka mõni teine poliitik. Kui Mijailović oli märganud, et minister käib kaubamajas ringi ilma turvameesteta, tegi ta äkkotsuse ja pussitas teda. Nüüdseks on mõrtsukas aru saanud, et ta ei vabane vanglast arvatavasti kunagi, ja on selle mõttega harjunud. “Mulle ei saa andestada. Ma lähen põrgusse, kui aeg saabub,” ütles ta.

Märatsevad immigrandid elektriseerivad õhkkonda

Valimiste eel olid paljud Rootsi poliitikud ihukaitsjate valvsa tähelepanu all, et miski ei suudaks homset pidupäeva rikkuda. Samas viitab hulk tegureid sellele, et kunagist head ja ilusat Rootsit ei ole juba enam ammu olemas ning tuleb valmis olla kõigeks. Esijoones on selliseks teguriks üha enam maad võttev kuritegevus (tapmine, vägistamine, väljapressimine, kallaletung, röövimine, uimastikaubandus jne), kusjuures peaaegu kõik raskemad kuriteod on seotud sisserändajatega.

Migrantide süüdatud autod Trolhattanis Lääne-Rootsis.  (Scanpix)

Rootsi on alati olnud väga lahke võõramaalasi vastu võtma. Omal ajal lubas Olof Palme tulla Rootsi umbes 50 000 tšiillasel, kes põgenesid Pinocheti diktatuuri eest. Seejärel leidsid Rootsis varjupaiga Iraani revolutsiooni eest pagejad, sõjapõgenikena jõudsid Rootsi bosnialased, serblased, horvaadid, albaanlased. Praegu tullakse Rootsi hea elu peale Aasia ja Aafrika riikidest: Etioopiast, Iraagist, Somaaliast, Afganistanist, loomulikult Süüriast ja mujalt. Ja unustada ei saa sedagi, et viimase maailmasõja ajal põgenesid Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi ka paljud eestlased, lätlased ja leedulased.

Üheks ohtlikumaid piirkondi on Stockholmi  Rinkeby linnaosa, mille elanikest moodustavad immigrandid umbes 90%. Viimastel aastakümnetel on aga Rootsis tekkinud teisigi kriitilisi piirkondi, kuhu tavainimesel pole tark oma nina toppida, kui ta just läbi pekstud või vägistatud ei taha saada. Ametlikel andmetel selliseid “ebasoovitavaid” kohti Rootsis loomulikult pole, kuid Norra endise immigratsiooni- ja integratsiooniministri Sylvi Listhaugi väitel on neid koguni 60 ringis. Sellise jutu peale läksid rootslased pöördesse ega lubanud Listhaugil tulla Stockholmi visiidile.

Nii on rootslased ajapikku kõige suhtes üha pessimistlikumaks muutunud. On lausa räägitud, et Rootsis valitseb hirmuõhkkond ja riik on immigrantide käes pantvangis. Nii polegi vale öelda, et rootslased elavad põhimõtte järgi: “Loodame parimat, aga oleme valmis halvimaks.”

Rootsi parlamendivalimisi mõjutavad mitmed viimase aja sündmused, millest kõigepealt tuleb nimetada huligaanide märatsemist ja autode massipõletamisi. Seejuures ei lõhkunud ja põletanud mitte suvalised pätid, vaid enamasti kriminaalse taustaga noorukid, kelle hulgas oli nii immigrante kui ka rootslasi. Oma autost ilma jäänud Aldo Kadric näiteks kommenteeris süütamisi Norra ajalehele Aftenposten nii: “Rootsi on suurepärane riik elamiseks normaalsetele inimestele.“ Ja lisas pärast pausi: “Kui mitte arvestada migratsioonipoliitikat.” Kadrici arvates on Rootsi vastu võtnud liiga palju inimesi Euroopa-välistest riikidest.

Venemaa tahab Rootsit endale meelepärasele kursile suunata

Suure küsimärgi all on olnud Venemaa käitumine, nii avalik kui salajane. Kõige rohkem kahtlustatakse sekkumist valimisprotsessi, sest venelased on seda mitmes riigis juba katsetanud. Peljatakse, et ka Rootsit ei jäeta rahule. Pealegi on ju teada, et kui Venemaal on üsnagi head suhted näiteks Soomega, siis Rootsiga ollakse päris nugade peal. Rootsis on koguni arvatud, et suhted Venemaaga pole kahe viimase sajandi jooksul olnud halvemad kui praegu. Veel hullem olevat olukord olnud üksnes 1809. aastal pärast Vene-Rootsi sõda, kui sõlmiti Fredrikshamni rahu. Rootsit on praegu nimetatud isegi Euroopa kõige Vene-vaenulikumaks riigiks.

Lahkhelisid ja tülisid on kahe riigi vahel olnud palju, räägitud on nii spionaažist, infosõjast kui ka venelaste võimalikust otsesest sõjalisest sissetungist Rootsi. Viimastel kuuldel ärritas venelasi aga kõige rohkem see, et Rootsi keeldus saatmast ametlikku delegatsiooni jalgpalli MMile, kuna Venemaal polevat demokraatia ja inimõiguste vallas kõik korras. Venemaal nimetati seda süüdistust loomulikult alusetuks ja vastati väitega, et hoopis Rootsis on  lood demokraatiaga käest ära, sest käivat rassiline diskrimineerimine.

Tänavu juunis andis peaminister Stefan Löfven avalikult teada, et Venemaa võib hakata mõjutama Rootsi parlamendivalimiste tulemusi. Seega kujutab praegu rootslastele üht suuremat ohtu eeskätt Kreml. Venemaa suursaadik Viktor Tatarintsev lükkas intervjuus ajalehele Dagens Industri säärased väited ümber, nimetades neid faktideta süüdistusteks ja püüdeks Venemaad demoniseerida. Venemaa saatkond aga tituleeris Rootsi peaministri sõnad küünilisuse tipuks. Samas on Löfven pidanud venelasi suureks küberohuks varemgi – näiteks mullu märtsis andis ta korralduse rakendada abinõud Venemaalt lähtuvate ohtude minimeerimiseks valimistel. “Meil pole mingit alust kahelda ameeriklaste järeldustes. Just Venemaa on see riik, mida me kohtame alatasa ettekannetes, just venelased arendavad aktiivsust,” märkis peaminister toona.

Venelaste eesmärgid on selged: nad ei soovi mingil juhul Rootsi liitumist NATOga ja nad tahavad, et Rootsi toetaks Venemaa välispoliitikat. Venelastel poleks midagi sellegi vastu, kui Rootsi suhted Euroopa Liiduga halveneksid, mistõttu üleskutsed Swexitiks on igati loogilised.

Venelastele oleks kõige kasulikum, kui Rootsis tuleks võimule russofiilne valitsus, aga selleks ongi vaja  parlamendivalimistel hääletajaid mõjutada ja võimaluse korral ka tulemuste kinnitamisel osaleda. Ajalehe Expressen teatel võivad venelased muidugi Rootsi sisepoliitikasse sekkuda pärast valimisigi, kui hakatakse moodustama valitsust ja pannakse paika tulevase poliitika prioriteete.

Venemaa suursaadik Rootsis Viktor Tatarintsev.  (sweden.mid.ru)

Oma osa selles sekkumises on ka Putini esindajal Rootsis. See, et Rootsi on viimasel ajal  USAle ja NATOle lähenenud, on Venemaa suursaadiku Rootsis Viktor Tatarintsevi endast välja viinud. Too on praegust peaministrit Rootsi ajakirjanduses teravalt kritiseerinud. Näiteks on ta Stefan Löfveni kohta öelnud: “Pole tähtis, kas sa oled peaminister, paavst või Jeesus Kristus – keegi ei tohi alusetuid süüdistusi loopida.” Selles, et kahe riigi suhted on sellised, et hullemaks ei saavatki enam minna, süüdistas ligi 20 aastat Rootsis töötanud Tatarintsev Löfveni valitsust. .

Valimisvõitu jahib kolm erakonda

Arvatakse, et venelased tahavad aidata maksimaalselt parimale tulemusele parempopulistlikku erakonda Rootsi Demokraadid (Sverigedemokraterna, SD), mis taotleb migratsioonipoliitika karmistamist ja referendumit Euroopa Liidust väljaastumiseks ning mis on juba praegu tõusnud populaarsuselt teiseks-kolmandaks erakonnaks riigis. Sellega võistlevad esijoones kaks parteid: praegune võimupartei Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei (Sveriges socialdemokratiska arbetareparti ehk Socialdemokraterna) ja Mõõdukas Koonderakond ehk moderaadid (Moderata samlingspartiet ehk Moderaterna).

Pole kahtlust, et põhimärul hakkabki käima nende kolme partei vahel, kes kõik ihkavad näha endid valimiste võitjana.

Sotsiaaldemokraatidel oli praeguses parlamendis 113 kohta 349st (eelmistel parlamendivalimistel saadi 31% häältest), moderaatidel 84 (23% häältest) ja Rootsi Demokraatidel 49 (13% häältest).

JAHIB HEAD TULEMUST: Parempopulistliku erakonna Rootsi Demokraadid juht Jimmie Åkesson loodab, et tema partei kogub vähemalt 20% valijate häältest.  (Scanpix)

Viimaste juht Jimmie Åkesson on juba ennustanud, et nemad võivad saada kõige rohkem toetust. Ajalehele Dagens Nyheter teatas ta: “Olen veendunud, et nendel valimistel võime koguda kõige rohkem hääli.” Samas jättis ta endale igaks juhuks taganemistee, kinnitades, et kui Rootsi Demokraadid saavad ainult 20% häältest, ollakse samamoodi õnnelikud.

Arvatavasti võidavad Rootsis valimised umbes 25% poolthäältega siiski sotsiaaldemokraadid , kes on juba sada aastat olnud riigi suurim ja mõjukaim partei. Moderaadid võivad küsitluste järgi saada hääli 18% ringis ja Rootsi Demokraadid piirduvad 20%ga. Mõni küsitlus aga näidanud, et võitjana võivad valimistest väljuda ka Rootsi Demokraadid, kellele on pakutud koguni 28,5% häältest.

Kui Rootsi Demokraadid peaksidki valimised võitma,  pole nende pääsemine valitsusse ometi sugugi kindel. Seda on tõestatud juba paljudes riikides, sealhulgas ka Eestis – 1999. aastal võitis meie parlamendivalimised Keskerakond, ent valitsusse ei pääsenud.

“Inimesed hääletavad Rootsi Demokraatide poolt ainult ühel põhjusel – immigratsioon,” on öelnud Göteborgi ülikooli professor Patrik Öhberg, kelle sõnutsi on Rootsit ja teisi Skandinaavia maid alati seostatud sotsiaaldemokraatiaga, kuid nüüd saavat see aeg otsa.

Esimest korda osaleb valimistel ka partei, mida on nimetatud neonatslikuks, rassistlikuks ja antisemiitlikuks. Selleks on Põhjamaade Vastupanuliikumine (Nordiska motståndsrörelsen, NMR), mis tegutseb Rootsi kõrval veel Taanis, Norras, Soomes ja Islandil. Eksperdid on siiski üsna ühel meelel, et kui kohalikesse võimuorganitesse võib erakond kusagil isegi pääseda, siis neljaprotsendilist künnist, mis on vajalik Rootsi parlamenti jõudmiseks, ei ületata.

Tasumiseks helistage

Kõne tuleb teha 60 sekundi jooksul.
Hind: 3,00 €, Teenustasu 0,32 €
Kokku: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Tasumiseks kinnita ost

Kinnitan ostu: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Ost ebaõnnestus
Proovi uuesti

Päevapilet ostetud