Kommentaar

Inga Raitar | Peatage bipolaarne riik!

Inga Raitar, kirjanik ja kirjastaja 11.09.2018, 17:39

Eelmise kuue kuu jooksul oli Eesti riigil kümne miljoni võrra rohkem kulusid kui tulusid. Meie riik elab üle oma võimete. Kui kodus on mõni pereliige pidevas krediitkaardivõlas, võetakse midagi ette. Miks riigis sama asja üha enam normaalseks peetakse?

Kriitiline piir on käes: riigieelarvesse laekus esimese kuue kuuga 4,81 miljardit eurot, samal ajal on riigiasutuste kulud 4,82 miljardit eurot. Aga 0,01miljardit on 10 miljonit! Kuludest ja investeeringutest moodustasid toetused 2,42 miljardit eurot ehk pool riigi kogukuludest. Sellest veerandi ehk 1,25 miljardit moodustasid sotsiaaltoetused. Ülejäänu eest peame üleval pärmitainana paisuvat riigiaparaati: tööjõu- ning majandamiskulud moodustavad kõikidest kuludest ja investeeringutest 14 protsenti ehk 674,6 miljonit eurot, millest töötasud 368,4 mijonit. Need on siis mitte ainult õpetajate, meedikute ja tuletõrjujate, vaid ka kõikvõimalike muude asutuste ja allasutuste palgad.

Riiklik arrogants

Aga nüüd tähelepanu! Majandamiskulusid on 278,1 miljonit eurot, millest näiteks hoonete ja rajatistega seotud kulud on 81,2 miljonit eurot, sotsiaalteenused 47,9 miljonit eurot. Riiklik arrogants ei tunne piire! Superministeeriumi ehitusega alustades kõnelesid tähtsad onud, kuidas uue maja valmimine annab efekti kulude kokkuhoius. Nüüd tuli aga uudis, kus selgelt kirjas: justiitsministeeriumi Tõnismäel asuv endine hoone jääb praeguste plaanide järgi riigile, ka ei hakka Riigi Kinnisvara lähiajal müüma vanalinnas Harju tänaval asuvat endist majandusministeeriumi hoonet. Hoone tulevased kasutajad on haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisala asutused. Niisiis, me vähendame nime poolest ametnikke ministeeriumites, tegelikult aga loome lihtsalt kõrvale teiste nimedega allasutusi, millele siis samuti kalli ülalpidamisega kinnistuid vaja läheb.

Seega maksab riik viimsepäeva laupäevani superministeeriumi ehitajale uue klaasseintega kahetornilise ametnikekombinaadi megarenti, pluss ka ülejäänud hooned, mis ei lähe mitte riigikassa täiteks või ehituskulude katteks müüki, vaid sisustatakse jälle ametnikega. Ja siis imestame, miks toimub lageraie, ettevõtjate üha ahistavam maksustamine.

Eriti huvitavad on 50 miljoni eest riigihoonetes pakutavad sotsiaalteenused. Huvitav, kas nende hulka kuulub näiteks superministeeriumi ülimoodne jõusaal või läinud kuul toimunud maskipidu uue hoone esimesel sünnipäeval?

Ja nagu sellest poleks veel vähe, loetleb uudis külma ükskõiksusega numbreid, mis iga maksumaksja seljale kananaha peaks tekitama: sõidukite kulud 21,6 miljonit eurot, lähetuskulud 21,5 miljonit eurot. Selgub, et end järjekindlalt ise õhukeseks nimetav riik on nii paks, et kulutab 3,5 miljonit kuus ametnike reisimiseks välismaal ja 3,5 miljonit autokuludena reisimiseks kodumaal. Aastas reisib Eesti riigiaparaat 84 miljoni eest. Miks me siis ei imesta, et samal ajal kontrollitakse üha pedantsemalt ettevõtja oma väärtuste ja maksurahaga loova töö eest soetatud auto kasutamist. Kutsutakse endale oma tegevuse eest dividende maksvaid ettevõtjaid maksuametisse kohvile, et neile selgeks teha, kui palju ja mis vormis nad peaks oma töö tulu endale välja maksma. Loomulikult ikka nii, et ümberjagajatele üha enam miljoneid ümber jagada jääks. Lausa piinlik, et samal ajal püütakse mustikakorjajaid, kes pidavat maksudest kõrvale hoidma. Kõige vaesemate ja nõrgemate peal näidatakse oma jõudu.

Kuulikindlad ametnikefarmid

Miks inimesed, kelle tuleviku arvelt riik üle võimete elab, ometi sellel sündida lasevad? Elame reaalsusest üha enam võõrandunud maailmas. Üha enam meenutab selline olukord seisundit, mida meditsiinis kirjeldatakse bipolaarse sündroomina. Bipolaarne inimene võib kohtudes olla väga intelligentne viisakas ja meeldiv, kuid öeldes talle ühe, tema sisemaailmas ohtlikuks klassifitseeruva märksõna, muutub senine kena inimene kontrollimatuks emotsioonipuntraks, kes paiskab teise suunas välja, mida sülg suhu toob.

Näib, et riigi toitval emarinnal sumiseb kuulikindlast klaasist akendega hiiglaslikes ametnikefarmides üha paisuv bipolaaride sülem. Inimestena on nad eraldi võttes kenad ja toredad. Emad, isad, vennad, õed, sõbrad, reisi- ja hobikaaslased. Kuid kui asi läheb nende turvalist igapäevaleiba ohustavaks, lülitub muidu mõistlik, normaalne ja kena inimene ümber arusaamatut kantseliiti pritsivale režiimile.

Samas võib ka ametnik sattuda kodukanti sõites seenemetsa, millest vaid kännud järel, või kohtuda haige lapsega arsti juurde minnes tervishoiuametnikuga, kes samasuguse kantseliidi taha peidab fakti, et soovitud abi ei saagi. Siis tõdeb kaitsvast bipolaarsusest tegelikkusse toodu, et riigil puudub inimlikkus.

 

Palgasõltlaste tulevik

Kui tulevad valimised, siis annavad riigiserverid e-häältega taas võimu neile, kellest sõltub töökohtade püsimine. Ministeeriumid, asutused, allasutused – mida enam taolisi sõltlasi, kes iseenda turvalisuse nimel soovivad iga hinna eest mugava riigitöö jätkumist, seda rohkem hääli, teavad parteid. Nii räägitaksegi sõnades riigi õhendamisest, kuid tegudes tõstetakse ümber vaid ametinimetusi.

Ministeeriumi osakonnast, mille ametnikud koondati, saab ministeeriumi haldusalas olev sihtasutus, kuhu samad ametnikud jälle tööle võetakse. Makstes riigituludest nii ministeeriumi kui ka nende uute allüksuste palgad, halduskulud, rendid jms.

Ühel hetkel saavad valitsejad aru, et nad on end kahvlisse ajanud. Riigieelarves vaatab vastu üha laienev auk, mida täitma peab. Eriti kui eurotoetused, mis seni seda riiklikku pärmitainast toitsid, lõpevad paari aasta pärast. Metsade lageraielankide mõõtmed üha kasvavad, ent üha vähemaks jääb metsa, mida lagedaks raiuda. Pärmitaignasse püütakse suhkruasendajaks suruda Rail Balticut, mille eurotoetused lükkavad valulikku riigieelarvesuhkru vähenemist ehk veidi edasi.

„Üha vähem peame õpetama fakte ja üha rohkem lihtsalt inimeseks olemist,“ ütles president tänavu Roosiaias. Siinkohal võiks küsida, mis määrab riigi silmis inimeseks olemise? Ka presidendi enda kõnedest on seesama ametkondlik bipolaarsus mitmelgi korral läbi kumanud.

Iga inimene on olend, kellel on täpselt kolm ühesugust soovi ja täpselt samasugune bioloogilis-holistiline ülesehitus. Rollid jagatakse ühiskonna toimimise sujuvamaks muutmiseks, mitte selleks, et nende põhjal pidevalt üksteisele vastanduda.

Ühiskonda üha pingelisemaks muutva ametliku bipolaarsuse vähendamiseks on vaid üks võimalus. On hullumeelsus teha asju vanaviisi, lootes uusi tulemusi, sõnastas selle retsepti geniaalne Albert Einstein.

Kui valime jälle need, kes riikliku pärmitaina paisumist iseenda mugavuse säilitamiseks elus hoiavad, saame tunda hetke, kui see pärmitainas kokku kukkuma hakkab. Märgakem, et me kõik asume selles tainas. Maksumaksjana, ettevõtjana, palgatöötajana. Kui me bipolaarset paisumist ei peata, saab meist endast tainas.

Tasumiseks helistage

Kõne tuleb teha 60 sekundi jooksul.
Hind: 3,00 €, Teenustasu 0,32 €
Kokku: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Tasumiseks kinnita ost

Kinnitan ostu: 3,32 €

Maksumus lisatakse telefoniarvele või arvestatakse maha kõnekaardi ettemaksu jäägist.

Ost ebaõnnestus
Proovi uuesti

Päevapilet ostetud